Vaevalt, et Euroopas on teist kohta, kus Venemaa on nii lähedal, laiudes kohe üle jõe. Narva elu muutus selle aasta aprillis, pärast Krimmi okupeerimist Vene vägede poolt. Alates sellest hakkasid Narva tulema ajakirjanikud lähedalt ja kaugelt ning kuna sageli on nad kinni stereotüüpides, siis on vastuvõtjatel tegemist, et küsijaid nende kivistunud arusaamades vähemalt kahtlema panna.

Sõitsin reede pealelõunal Jõhvist, maakonnakeskusest Narva. Olin oma sõidureas ainus. Vastu tulid valgekraed, uhkete autodega. Neile järgnesid sinikraed kaubikutega. Need olid nii ehitus kui ka hooldusfirmade, samuti müügiesindajate omad. Kõik sõitsid Narvast ära, mina sõitsin justkui vales suunas. Narva tänavad olid tõesti tühjad.

Tipphetkel, nõukogude võimu lõpul küünis linna elanike arv üle 85 000, praegu on see alla 60 000. Narva on kaotanud iga Eesti iseseisvusaja aasta kohta 1000 inimest. Linn on jäänud liiga suureks, tänavad liiga laiaks ja see tendents ilmsesti ei muutu. Kunagi surevad pärast suurt sõda linna üles ehitanud inimesed loomulikku surma, linna elanikkond vananeb. Noored, kes linna tulevikku ei usu, lähevad ära.

Muidugi võib loota suurt imet, et Narva asub elama tuhandeid inimesi, olgu siis Eestist või hoopis Venemaalt. Viimaseid, muide, kohalikud venelased Narva ei oota. Kui Eesti ja Vene piirilepingu allakirjutamine tundus veel realistlik, tuli jutuks, et näete, nii tore, Peterburi külalised saavad lihtsamini Eestisse. Ausalt öeldes püüdsin oma venelannast kolleegile meeldida, aga selgus, et olin kõigest valesti aru saanud. Võõrad, st Venemaa venelased pole Narva teretulnud.

Edasi loe siit.