Jüri Uluots (13. jaanuar 1890 Kirbla vald, Läänemaa – 9. jaanuar 1945 Stockholm) oli Eesti õigusteadlane ja poliitik.

Ta oli peaminister 12. oktoobrist 1939 kuni 21. juunini 1940 ja peaminister vabariigi presidendi ülesandeis 21. juunist 1940 kuni surmani.

Uluots õppis aastatel 1910–1918 Peterburi ülikoolis õigusteadust, oli aastatel 1924–44 Tartu Ülikooli Eestimaa õiguse ajaloo professor, õppeprorektor.

Aastatel 1919–1920 ajalehe Kaja toimetaja, 1937–1938 ajalehe Postimees peatoimetaja.

Ta oli Riigikogu liige 1920–1926, 1929–1932, (Põllumeestekogude liige), Rahvuskogu Esimese Koja esimees 1937 ja I Riigivolikogu esimees 1938–1939, peaminister 1939–1940.

21. juunil 1940 langesid talle presidendi ülesanded.

Ainsana oma valitsuse koosseisust suutis ta vältida arreteerimist ja püüdis 1941. aasta juulis ametisse nimetada uut valitsust. See siiski ebaõnnestus, sest Saksamaa ei tunnustanud Eesti iseseisvust.

1944 kutsus Uluots Eesti kodanikke üles astuma relvastatud võitlusse Nõukogude okupatsiooni vastu.

20. aprillil 1944 kutsus ta kokku Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu.

18. septembril 1944, olles maovähki suremas, nimetas Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse ja lahkus 20. septembril 1944 Eestist Rootsi, kus 9. jaanuaril 1945 suri.

13. mail 2008 saabusid Jüri Uluotsa ja tema pere põrmud Rootsist Eestisse ja maeti 31. augustil Kirbla kalmistule.

Allikas: Wikipedia