BaltHerNet konverentsil osalejad Riias.    Foto: Jānis Brencis

30. juunist kuni 2. juulini toimus Riias Läti Teaduste Akadeemias järjekordne Baltic Heritage Network (www.balther.net) konverents. Osavõtjaid oli Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Inglismaalt, Ameerikast ja Austraaliast – kokku 18 esinejat erinevate ettekannetega. Kuna ametlikeks keelteks oli inglise ja läti keel, siis kõlas teema nii: “Tracing the Baltic Road to Independence in Diaspora Archives” ehk siis maakeeli: erinevates diasporaa arhiivides leiduvad dokemendid, mis kajastavad Balti riikide iseseisvuse taastamist.

Läti Teaduste Akadeemia Riias. Autori foto

Konverentsi avas Läti Teaduste Akadeemia president Ojars Sparitis isiklikult, tervitades kõiki osavõtjaid ja rõhutades kolme Balti riigi koostöö tähtsust. Akadeemia ise on pesuehtne Stalini ajastu kõrghoone, kahekümne ühe korrusega kaua aega Riia kõrgeima pilvelõhkujana püsinud terasbetooni mustersaavutus.

Ettekandeid oli nii isiklikele kogemustele tuginevaid kui ka uurimistöödel põhinevaid. Kõneleti ajakirjanduse rollist vabadusvõitluse kajastamisel, erinevatest poliitilistest organisatsioonidest ja meeleavaldustest, otsesest lobitööst kohalike välisriikide valitsuste juures jne. Maie Barrow Austraalia Eesti Arhiivist rääkis väga kaasahaaravalt Austraalia eestlaste poliitilisest aktiivsusest. Üheks ilmekaks näiteks tõi ta Nõukogude Liidu Punaarmee meeskoori kontsertturnee Cranberras ja Sydneys. Lääneriikidele tundus Nõukogude Liit eksootilise ja huvitavana, paljud tavakodanikud ei oma siiani adekvaatset ülevaadet sealsest poliitikast, rääkimata selle režiimi poolt toimepandud inimsusevastastest kuritegudest. Nii organiseeriti aktsioon, kus enne konsterdi algust jagasid õhtutualettidesse riietunud Austraalia eestlased vestibüülis väga viisakalt publikule brošüüre faktilise informatsiooniga. Kuna brošüürid olid tasuta ning kontserdikülastajad võtsid neid vastu vabatahtlikult, puudus igasugune juriidiline põhjus seda tegevust keelata. Tähelepanu oli aga suur ja koor pidigi oma turnee negatiivse tähelepanu tõttu katkestama.

Eri maade arhivaaride kõnesid läbis ühine teema tagasihoidlike resursside ja ruumipuuduse kohta, ent sellele vaatamata valitseb meie tegevuses entusiasm ja kohusetunne, millega ühist vaimuvara kogutakse ning säilitatakse, tihti tasustamata vabatahtlike poolt. Minu ettekande pealkiri oli "Keeping the Flame Alive – the Vital Role of Expatriates in Regaining Estonia's Independence". Töötan Eesti Arhiivis Ühendriikides, nii oli mul võimalus kasutada hulgaliselt materjale USA eestlaste panusest Eesti Vabariigi de facto taastamisel. Eriti rõhutasin Lakewoodi, New Jersey kohaliku eestlaskonna töid ja tegemisi, kuna lisaks arhiividokumentide uurimisele on mul suurepärane võimalus vabadusvõitlusega seotud inimestega otse rääkida. Pole paremat informatsiooniallikat kui vahetud kogemused ja isiklikud mälestused.

Kolme päeva jooksul oli peale ettekannete kuulamise võimalik lisainformatsiooni küsida vahetult esinejatelt endilt ja muidugi tutvuda kolleegidega kohvipausi või lõunasöögi ajal. Õhtutundidel jagunesime orgaaniliselt erinevateks grupeeringuteks, kes kolas mööda vanalinna, kes einestas hotelli terassil jne. Muidugi jätkus ka “vabaks ajaks” ikka ametialast juttu. Nõustusime, et Baltherneti üritused ongi kujunenud rohkem selliseks suguvõsa kokkutulekuteks kui lihtsalt ametialasteks kogunemisteks.

Peale ametlike loengute lõppu 2. juulil avanes meile võimalus tutvuda Läti Rahvusraamatukogu uue hoonega. See kolossaalne klaaspüramiid Daugava jõe kaldal paistab kaugele. Ekskursiooni alguses viidi meid liftiga kõrgeimale korrusele, kus avanes piltpostkaardivaade Riia linnale. Hoone on projekteeritud tehnika viimase sõna järgi ning ruumid olid muljetavaldavad. Lätlased armastavad rahvuslikke sümboleid sama palju kui eestlasedki, nii olid näiteks raamatukogu korrused disainitud Läti oma raha toonides, odavaima kupüüri toon esimesel korrusel ja iga korrusega üles ning hinnalisemaks. Nüüdseks on värvilised latid kahjuks asendunud üheülbase euroga.

Vaatamata sellele, et tänapäevatehnoloogia oma nutitelefonide, meilide ja skaipimisega võimaldab kiiret informatsiooniedastamist ja kolleegidega sidepidamist, ei asenda siiski mitte miski vahetut inimlikku kontakti. Suur tänu korraldajatele: Piret Noorhani, Toronto VE-MU; Karin Kiisk, Baltic Heriage Network ja Kristine Bekere, Läti Teaduste Akadeemia.

Peatse kohtumiseni!

Ave Maria Blithe,

Eesti Arhiiv Ühendriikides