Kui siiamaani on Eestis lauldud laule eesti depressiivsetest väikelinnadest, siis pagulasteemaline meeleavaldus Haapsalus näitas eredalt,   et siiski leidub teemasid, mis peale 20 aastast seriaalide vaatamist ja liberalistliku ajupesu inimest veel korda läheb.  

Vaatamata jõulueelsele meeleoleule ja pühapäevasele päevale kogunes Haapsallu valitsuse senise immigratsioonipoliitika vastasele meeleavaldusele üle 200 inimese. Sellist rahvaarvu ei osanud korraldajad ette näha ja tunda oli taasiseseisvumise aegset taasärkamise hõngu. Kui eestlasi koheldakse enda kodumaal hullemini kui pagulasi, siis see paneb nii mõnegi talupoja hangu haarama. Hangudega protesteerivaid talupoegi nähti viimati Läänemaal tänavatele tulemas  eelmise sajandi alguses, kuid täna on see jälle reaalsus.

Läänlaste aktiivne osalemine eesti valitsuse senise immigratsioonipoliitika vastasel  meeleavaldusel on seda imekspandavam, et kohalik meedia Lääne-Elu näitel on püüdnud pagulaste teemat ainult positiivse külje pealt näidata, toomata välja mujal maailmas pagulaskriisi tõttu toimunut.

Sõnavõttudest kõlas läbi, et tänane pagulaspoliitika kannab pigem kaasaegse orjaäri legaliseerimise eesmärke kõikides tema erinevates ilmingutes.  

Sõna võtsid Mart Helme, Monika Helme, Georg Kirsberg, Maria Kaljuste ja paljud teised.

Meedejäävaim ja olukorda kõige paremini iseloomustav sõnavõtt oli aga Kodutunde telesaate produtsendilt, kelle igapäevatöö on lasterikaste  ja vaesuses vaevlevate perekondade abistamine, et vähemalt läbi telesaate olukorda lahendada. Produtsent rääkis, et Kodutunde saade suudab aastas aidata vaid 30 perekonda. Nad aitavad igapäevaselt lapsi, kelle magamismadrats ei sünni isegi koerale allapanekuks, kes on tõsises alatoitumises kui mitte öelda näljas, kes peavad elama eluruumides, mille olukord ei kannata väljatoomist, kelle emad peavad muretsema, et nende lapsed hommikuks ära ei külmuks, sest toatemperatuur on hommikuks 9 kraadi, sest majad ei pea sooja.

Noore naise kõnest võis kuulda, et ta ütles need sõnad välja nuttu ja pisaraid tagasi hoides. See oli lühike, kuid palju kõnekam olukorra kirjeldus kui mitmete poliitikute väljaütlemised kokku. Produtsent jätkas, et selliseid  perekondi ei ole ainult 30, vaid neid on nende töö põhjal tuhandeid ja TV-saade suudab tegeleda vaid murdosaga neist. Kui saatetegijad nendest probleemidest kohalike omavalitsustega räägivad, siis tavaline reaktsioon on, et probleemi ei eksisteeri. Tavaline seisukoht on ka see, et raha ei ole, et olukorda lahendada.  Siinjuures on lihtsalt mõnitav kuulata kohalike  omavalituste juhte, kes annavad teada, et üks või teine omavalitsus on pagulaste vastuvõtmiseks valmis, nõus neid varustama töökoha, elamisruumi ja muu esmavajalikuga.

Sõnavõttudes jäi kõlama küsimus, et kas me vajame valitsust, kelle prioriteet on globaalsete korporatsioonide poolt loodud probleemide lahendamine, jättes tähelepanuta kohalike inimeste mured? Ei kindlasti mitte.

Meeleavaldus jätkus kuuma tee ja pirukate saatel kohalikus Taksi pubis, kus Läänemaa rahvas neid diskusioone meeleolukalt jätkas.

Einar Eiland