Foto: Kärt Ulman / VES

Uue põlvkonna jaoks ei ole loodus enam eriti kutsuv, sest tähendab mugavustsoonist väljumist.

„Vabatahtlikult ma metsa ei läheks,” võttis üks Y-generatsiooni (1982–2002 sündinud noored) esindaja kokku oma metsa minekut puudutavad emotsioonid. Kevadel maaülikoolis loodusturismi magistriõpingud lõpetanud Triin Saar uuris lõputöös Y-generatsiooni hirmu looduse ees. Tema magistritöö pärjati äsja parimate üliõpilastööde konkursil bio- ja keskkonnateaduste hulgas kolmanda kategooria preemiaga.

Ajal, kui Valdur Mikita on kirjutanud „Lingvistilise metsa”, riigimetsa majandamiskeskus (RMK) korrastab kilomeetrite viisi puhkeradu ja inimesi innustatakse muudkui loodusse minema, võib Saare teemapüstitus kulmu kortsutama panna. Siiski on see õigustatud, sest positiivsete emotsioonide kõrval on loodusega seotud hirme palju vähem uuritud. Samuti on inimese kontakt loodusega tänapäeva linnaühiskonnas kõike muud kui iseenesestmõistetav.

Täismahus artiklit loe edasi siit (tasuline).