Kõigile, kes vana aasta õhtul on õnne valanud, tuleb antud vaatepilt tuttav ja armas ette. Fotol suunab Ardo oma õetütre, väikese Lee kätt sulatina järsuks prantsatuseks külma vette.

Õnnevalamise komme viidi Eestist põgenedes kaasa ka kaugetele maadele, kus ei kujutatud vana aasta õhtu pidamist selleta ette.

Ikka leiti sobivad vahendid ja viis selle ammuse kombe jätkamiseks ja õnne kindlustamiseks.

Arvata võib, et alles praegu, aastakümneid hiljem on see komme soiku jäänud, kuna selle tulihingelised läbiviijad on juba teistpoolsuses.

Aga küsige vanematelt sugulastelt, kuidas seda varem harrastati ning proovige kätt sõprade ringis järgmisel vana aasta õhtul.

Tänapäeva Eestis kõik kindlasti tina ei vala, kuid kõik on õnnevalamisega mingil ajal kokku puutunud. Võiks ironiseerida, et aastavahetusel pigem pannakse tina (ehk juuakse), kui valatakse tina.

Õnne valamine pole aga Eestis mingi kunst, kuna poes müüakse valmis komplekte vastava kulbi ja hoburauakujuliste tinatükkidega; igaühele üks.

Tänavune õnnevalamine oli enamikule meie seltkonnas viibinud lastele esmakordne kogemus ja nad olid kogu protsessist väga õhinas! Pärast keskööd jätkus veel hõbekarva kujude igakülgne uurimine, seda ka valguse ja varjuteatri abil. Aastakümnete jooksul on tinavalavates riikides (s.h. Põhjamaades, Saksamaal, Sveitšis ja Austrias) koostatud lausa nimekirju, kus on ära toodud, mida teatud kujud võiksid ennustada.

Seal aga otseselt vast kaelkirjakut, lohemadu, võlurit ja angerjapüüdjat ei ole. Nende puhul mõtleb valaja juba ise välja, mida kõike toredat uuel aastal ees seista võib.

Foto ja tekst:

Riina Kindlam,

Tallinn