Foto ja tekst: Riina Kindlam, Tallinn

Lahepere lahel, Laulasmaa rannas, kus vastas paistab Pakri poolsaar.

Seisad tardunult ja imestad. Jääd, auravat avamerd silmapiiril, taevast, vaikust. Imestad, et seisad kus seisad, teadmata, kui palju vett on all. Kuuldes kohati kõhedakstegevat veemulinat… aga teised on kaugemal veel, suuskadel, üks rattaga. Kuidas nemad teavad, kui kaugele võib minna? On nad põlisrandlased?

Lapsi ei peata kahtlus hetkekski. “Loomulikult oleme me jääl ja siia me jääme. Jäädavalt. Jääle. Jääää!” Tegelikult oli turvaline, külmakraade 23 ja nõnda juba pikki päevi.

Tekkis tunne selles linnainimese jaoks nii haruldases haardes, siniroosavalges loojangueelses vaikuses, et nii NEMAD ju seda merd nägidki, nii tihti, nii tihti. See oligi nende argipäev. Selle tõttu nad sellised olidki – rannainimesed, ranniku rahvas, randlased, mererahvas.

Need, kes kaugele siit ära sattusid, kuidas nad selleta elada said? Just sellise hetketa, mis aastatepikku neisse tardunud oli. Kui meri on tardunud nii vaikseks, summutatud. Ta lakkaks nagu olemast, oleks justkui muutunud maaks, käe- ja jalapikenduseks teise ilma.