Financial Timesi kolumnist Wolfgang Münchau võtab kokku neli Saksa majandust ähvardavat ohtu ning rõhutab, et väliselt «välismaised» väljakutsed on tingitud poliitilistest valikutest kodus.

Alanud aastal võib varasem poliitika osutuda jätkusuutmatuks, kirjutab Münchau. Kusjuures kõige jätkusuutmatum on tema sõnul kantsler Angela Merkeli otsus avada piirid piiramatus koguses Süüria põgenikele. Ilmselt tegi kantsler valearvestuse või oli hooletu – või mõlemat.

Loetud kuud ja miljon põgenikku hiljem kasvab pahameel nii Merkeli enda erakonnas kui kogu Saksamaal. Läinud nädalal sõnastas eelmine sotsist kantsler Gerhard Schröder täpselt samad vastuargumendid, kui kristlike demokraatide paremserv: niivõrd suur kogust Saksamaa assimileerida ei suuda.

Kui mullu tuli maale miljon põgenikku, siis tänavu ja tuleval aastal võib number olla kaks korda suurem – ja suuremgi, kui lisada lähedased, kes lõpuks järgnevad.

Täiendavaks tööjõuks põgenikud ei kõlba – vähemalt esialgu. Valdaval osal puuduvad kohalikul tööturul toimimiseks vajalikud oskused. Lõpuks leiavad nad «alumise otsa» ameteid ning kisuvad palgad alla. Tulemuseks on järjekordne deflatsioonišokk – viimane asi, mida euroala praegu vajab.

Teine väljakutse on majanduslangus tärkavatel turgudel. Suurriikide seas on vähesed niivõrd sõltuvad globaalmajandusest nagu Saksamaa. Sama vähe on riike, kus sellest vähemalt avalikku debatti silmas pidades nii vähe teadlikud ollakse.

Kolmas kriis tuleneb Volkswageni saasteskandaali tagajärgedest. See võib olla isegi suurim šokk, kuna Saksamaa on liiga kaua ja liiga palju autotööstusele nõjatunud. Renault’d tabanud kahtluste valguses võib olla tegemist kogu Euroopa probleemiga, aga Volkswagen oli ilmselt kõige hooletum.

Ja lõpuks: 2016 tõotab tulla aasta, mil tagasilöögi saab Saksamaa domineerimine eurotsoonis. Kriisi keeristes jäi see tulemata. Perifeeria liidrid neelasid Saksa surve all alla igasuguseid leppeid ja seadusi, mis selgelt polnud pikemas perspektiivis nende huvides. Nüüd on Saksamaa ja Merkeli suunas kriitikanooli lendu lasknud nii Itaalia peaminister Matteo Renzi kui sealne meedia.