Inimesed, kes elavad põhja pool polaarjoont, peavad iga aasta taluma kolme- kuni kuuekuulist perioodi, mil päikesevalgus nendeni otse ei ulatu. Sel ajal paistab pea ainsaks valguseallikaks olevat ehavalgus oma sinakate värvitoonidega, mida segab vaid elektrivalgus tänapäeva asulates.

Niisiis, aastal 2007 võttis neuropsühholoog Bruno Laeng ette ja asus uurima, kuidas selline valgusemäng inimeste nägemisvõimele tegelikult mõjub, vahendab Tech Times.

Laeng jagas 252 Norra Arktikaülikooli tudengit  kahte rühma, ühed (125), kes elanud ja kasvanud põhja pool polaarjoont, teised (127) lõuna pool. Grupid tegid läbi testid, mis mõõtsid nende võimet värvitoone eristada. Kontrollrühmana läbis samasuguse testi ka 41 inimest laiuskraadidelt 40 kuni 58 mujalt Euroopast.

Need, kes kasvanud polaaraladel, tegid palju rohkem vigu, kui pidid määrama kollakasrohelisi toone, samas kui neil oli oluliselt lihtsam eristada sinakaid toone. Punaroheline värvipimedus on aga seda suurem, mida kaugemal ekvaatorist elatakse.

Siis võrreldi asja ka keeleteaduslikult, võrreldes maailma erinevates keeltes olevaid sünonüüme sõnale sinine. Ilmnes tõesti, et mida lähemal inimene elas põhjanabale, seda enam teadis ta ka eristada sinise värvi erinevaid toone. Ka Norras.

Norra elanikest umbes kümnendik elab põhja pool polaarjoont, ka Tromsø, kus test korraldati, asub seal. Päike loojub seal novembris, et uuesti üle horisondi jaanuari keskel, mis võimaldab vahepealse perioodi kohta kasutada ka terminit polaaröö. Polaaaröö Teravmägedel kestab oktoobrist veebruarini, põhjanabal lausa septembrist märtsini.

On juba varasemast teada, et teistsugune valguskeskkond võib kutsuda esile anatoomilisi muutusi imetajate nägemissüsteemis. Ka inimeste nägemisvõime on esimestel elukuudel alles arengufaasis. Ilmnes, et sügisel sündinud inimestel ilmnes muutusi värvitajumises oluliselt rohkem, mis viitab just esimeste elukuude jooksul toimunud muutustele silmanägemises.