Kihnu maalamba talled on eriti armsad.    Foto: Maaleht

Viisteist aastat väldanud võitlus Kihnu maalamba iseseisva tõuna tunnustamise nimel sai õnneliku lõpu.

Jaanuari lõpus andis veterinaar- ja toiduamet (VTA) Kihnu Maalambakasvatajate Seltsile loa tegutseda aretusühistuna, pidada kihnu maalamba tõuraamatut ning viia läbi jõudluskontrolli. Kui algselt oli see lammas säilinud ainult Kihnus, aga nüüd on ta levinud üle Eesti. Praegu on neid 700 isendi ringis.

Võitlus selle eest, et kihnu maalammas tunnustataks iseseisvaks tõuks, on käinud juba 15 aastat. Selle aja jooksul on nii Eestis kui Soomes tehtud mitmeid geneetilisi uuringuid, ent kuna VTA ja põllumajandusministeerium tahtsid asjas enne tunnustamist väga kindlad olla, võttis protsess aega. Nüüd on siis kauaoodatud otsus lõpuks tehtud.

„See on see, mida me tahtsime,“ ütleb kihnu maalamba tõu tunnustamise eest võitleja, Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi esimees ja Tõhela loomaarst Anneli Ärmpalu-Idvand, kelle enda karjas on ligi 80 lammast. Ta selgitab, et kihnu maalammas on tänu oma peamisele elupaigale Kihnu saarel säilitanud talle eriomased geenid ja tunnused, mis eristavad teda nii geneetiliselt kui fenotüübiliselt. Seda tõestav teadusmaterjal, põlvnemisandmed jms on piisavalt head.
Anneli Ärmpalu-Idvand ütleb, et väikesekasvuline ja peente jalgadega Kihnu maalammas on kohalik põlistõug, kes ametlikuks sai alles nüüd ja on esimene nn uuel Eesti ajal tunnustatud tõug.

Uluklambast muflonist põlvnev Kihnu maalammas on säilitanud mitmed aborigeensed tunnused, näiteks sarvilisus ja nn tilbad. Nende vill on erakordne selle poolest, et see on kahekihiline – neil on ka alusvill ja säilinud on karvavahetus. Kihnu maalammas võib olla valge, hall, pruun või must, ent eriti vahvad ja omapärased on mustavalgekirjud isendid.

„Tee selleni, et kihnu maalammas kuulutataks ka ohustatud tõuks, on veel ees, võtame ühe sammu korraga,“ lisab Ärmpalu-Idvand. Oma vaid 700 säilinud geenikandjaga on tõug seda väärt küll.

VES / ML