28. veebruaril möödus 30 aastat Olaf Palme lahendamata mõrvaloost Sveavägenil, kui Rootsi tollane peaminister oli koos abikaasaga  kinost koduteel.

Uurimine keskendus peamiselt kolmele kahtlusalusele: 1) 33-aastane Victor Gunnarsson. Prokoröri otsus vabastas kahtlusaluse süüdistustest, ta siirdus seejärel Ameerikasse, kus ta hiljem mõrvati.

 2) 1988. aastal arreteeritud Christer Pettersson mõisteti alamkohtus süüdi. 2. novembril 1999 tühistas SVEA ülemkohus mõrvasüüdistuse ja ta vabastati vanglast. Lisbeth Palme oli osutanud just Petterssonile kui mõrvarile, mida prokurör ei pidanud piisavaks tõendiks.

 3) Kurdide PKK organisatsiooni kahtlustati osaluses mõrvas, sest Rootsi valitsus keelas nendel riiki sisenemise.

Uurimisrühma juht, Hans Holmer sunniti kohalt lahkuma, sest ta viis Palme mõrva uurimise eksiteele, tõendades seda valede oletustega ja kasutas uurimises ka ebaseaduslikke võtteid.

Ka paremäärmuslased sattusid mõrvakahtluse osaliseks pärast paremäärmuslase Anders Larssoni hoiatuskirja Palme kavatsetavast mõrvast, mille ta jättis Välisministeeriumi ja Valitsuse kantseleisse mõni päev enne mõrva toimumist. Anders Larssen töötas ka mõnda aega Eesti Komitee Stockholmi büroos, kus tema paremäärmuslus oli teadmatta. Asja jõudmises kaitsepolitseisse oli oma osa ka allakirjutajal. Paremäärmuslaste uurimises õnnestus tõestada, et Anders Larssonil olid sidemeid Riigipäeva sekretäri Bengt Henningssoniga. Dokumenteeritud andmete abil tõestati, et Henningsson oli ka paremäärmuslaste tegevuses tegev. Ta kõrvaldati ametist ja sellega seoses oli ka üks juhtiv Kaitsepolitsei (SÄPO) ülem sunnitud esitama lahkumisavalduse.

1996. aa. plahvatas uudispomm, et Palme mõrvas oli Süüdi Lõuna-Aafrika apartheidirežiim.

Vaatamata Olof Palme mõrva uurimisele kui ühele suuremale politsei juurdlusele ja hulgaliselt esitatud vandenõuteooriatele ei ole saavutatud selgust. Ka on viidatud mõrvamise motiiviks kahtlusele, et Rootsi peaminister oli KGB käsilane. Mälestused on inimeste mälus pleekinud ja vähesed usuvad praegu, et tõde kunagi selgub. Seda nimetatakse üheks ebaõnnestumise romaaniks.

Vast uurimuste ainuke hea külg oli paremäärmuslaste ja nende organiseeritud tegevuse paljastamine, mille alusel LIDBOMSKA komisjoni abil tehti juurdlus Kaitsepolitsei (SÄPO) tegevusest ja mille järeldused olid kriitilised.

Joel Haukka

Stockholm