Möödunud nädalal Euroopa Komisjoni välja pakutud kaks varjupaigasüsteemi reformimise ettepanekut ähvardavad Ida- ja Lääne-Euroopa põgenike jaotamise pärast veelgi rohkem tülli pöörata.

Komisjon tahaks reformida Dublini reeglit, mis lükkab varjupaigataotluse menetlemise kohustuse ja vastutuse automaatselt sellele liikmesriigile, kus asüülipaluja jala maha sai. Laual olevatest ettepanekutest esimene (ja ühtlasi kõige enam vaidlusi ja vastuolusid tekitav)  pakub välja püsiva kvoodisüsteemi – kõik saabujad jagatakse kindlate kvootide alusel liikmesriikide vahel laiali.

Teine variant paneb ette, et suure põgenikesurve alla sattunud riik võib teistelt abi paluda ja kui teatud mõistlik hulk varjupaigataotlejaid on juba vastu võetud, peavad teised liikmesriigid koos aitama vastuvõtja koormat kergendada. Et jaotus oleks õiglane, võetaks arvesse iga riigi rahvaarvu, SKTd, tööpuuduse määra ja varem vastu võetud põgenike arvu.

Komisjoni ettepanek on niigi tulisele pagulasdebatile, mis raputab juba Euroopa Liidu alustalasid, õli tulle valanud. Slovakkia ja Ungari käivad kohtuteed juba mullu kehtestatud ühe korra pagulaskvootide pärast. Ka Poola on pidanud ainuvõimalikuks lahenduseks nullkvooti. Seevastu eelistavad selgelt suurima rändesurve sihtriigid Rootsi ja Saksamaa just alalist kvoodipõhist jaotussüsteemi. Olukorra tõotab eriti pingeliseks kruvida asjaolu, et teoreetiliselt saab tõrkujatest üle sõita – reformi läbisurumiseks piisaks, kui poolthääle annavad 14 riiki, kes esindavad 65% Euroopa Liidu rahvastikust. Piiridele tormi jooksvate varjupaigataotlejatega hädas riikidele võib kiusatus riikide suveräänset otsustusõigust eiravaks kambakaks iga päevaga üha suureneda.

Siseministeeriumi korrakaitse- ja migratsioonipoliitika asekantsleri Raivo Küüdi sõnul ei toeta Eesti Dublini süsteemi põhimõttelist muutmist. Komisjoni ettepanekute põhjalikum analüüs võtab küll aega, aga õhus on võimalus, et pelgalt 550 varjupaigataotlejaga ei pruugi pagulasprobleemi lahendus Eestile piirduda. Niinimetatud pagulasministrite soovi selle hiiobisõnumiga avalikkuse ette tulemisega võimalikult kaua viivitada võib seetõttu mõista.

Õhtulehe juhtkiri
12. aprill 2016