Muusikute käigult tehtud vaatluste põhjal võib öelda, et Eesti käod kukuvad peamiselt mažooris, kuid näiteks Soome käod vajuvad pisut kurvameelsusse, kirjutas Maaleht kevadel.

Muusik Maarja Vardja ütleb, et Kõrvemaa kägude puhul kukub kümnest kaheksa suurt tertsi, kuid on ka algajaid, kes ei tea, kas hakata harjutama suurt või väikest tertsi.

Samuti on muusikud märganud, et lähestikku kukkuvad käod püsivad enamasti samas helistikus. Kuidas käod oma helistiku valivad, see on veel lahendamata küsimus ja vajaks mõningast lisavaatlust.

Soomes elavad eestlastest muusikud on aga märganud, et sealsed käod kipuvad kukkuma minoorselt, kuid samuti tuleb sisse kvardikägusid ja ka üksikuid erandeid, keda võiks nimetada bluusikägudeks.

Ent ka Võrumaal elav helilooja Piret Rips-Laul ütleb esimese hooga, et nende pool kukuvad käod väikest tertsi.

Rohkem põhja pool elavate eestlastest muusikutega sel teemal vesteldes ilmneb, et mitmed neist ei ole kahjuks kägusid kuulma juhtunud ja võimalik, et nende kandis kägusid pole ka. Üldiselt pakutakse aga, et käod sobituksid kindlasti ümbrusse ning Põhja-Soomes oleks nad minoorsemad ja Islandil mõtlikud ja introvertsed.

Kui aga küsida, miks käod üldse kukuvad, siis seletab loodusmees Vahur Sepp, et kukuvad ainult isakäod, kes sellega annavad märku iseendast, oma kohalolust ja sellest, et peavad seda territooriumi enda omaks ning hoidku nüüd teised käod sealt heaga eemale.

Kukkumise perioodil on käod üsna sõjakad ja kisuvad konkurentidega kohe tüli – kui kukkuvale käole vastu kukkuda, siis on ta varsti kohal, et selgeks teha: selline võõras kägu siin nüüd küll olla ei tohi!

VES / Maaleht