Postimees tõi president Kersti Kaljulaidi lühikesest uusaastatervitusest välja viis olulisemat mõtet.

Ma soovin, et järgmine aasta tuleks globaalses mõttes lootustandvam ja – igavam.

Ohud ja riskid sünnivad vaikimisest ja otsustamatusest, mitte tegutsemisest. Nii tulebki seda rahutut maailma võtta – tunda kaasa ja aidata neid, kes hetkel kannatavad. Teha selgelt ja avalikult omad järeldused ja tegutseda nii, et meie rahu ja areng oleksid tagatud.

Ma ei oska välja arvutada heategude koguväärtust, et sellest siis lahutada pahategude negatiivne tulem ja leida vastus, kui palju on meil nüüd rohkem headust. Ent täpne arvutus polegi kõige olulisem. Oluline on hoopis see, et me kiidaksime üksteist tehtu eest. Südamest tulevat tunnustamist ei saa kunagi olla liiga palju.

Just praegu, kui maailm meie ümber on muutlik ja raskesti tõlgendatav, on eriti oluline üksteist hoida. Mõelda, mis on need väikesed sammud, kuidas me igaüks iga päev saame ise midagi paremaks teha. Suured ja üleilmsed mured ei ole põhjus jätta lahendamata kohalikud ja pisikesed probleemid.

Vajame nutikaid ideid ja lahendusi, mis ei tule üksteise arvelt, vaid üksteise soove ja tahtmisi võimendades. Ja et teha paremini, on mõistlik vahel olla ka konstruktiivselt kriitiline.