1. Kriitikud kipuvad unustama, et Donald Trump on demokraatliku õiguskorra reeglite kohaselt valitud president. Tema presidentuuri kujutamine ebaõiglasena tähendab USA kodanike tehtud valiku käsitamist ebaseaduslikuna  – sisuliselt on see USA põhiseaduse õõnestamine.

2. Trumpi isik tekitab siiani õigustatult poleemikat. Kuid Trumpi stiili isiku esile kerkimine polnud juhus. Sellele oli pikemat aega kujunenud sotsiaalne ja poliitiline tellimus:  Ameerika ühiskonna olulise osa võõrandumine eliitidest, pettumus kaheksa aastat tagasi Obamale võidu taganud ”muutuse” hüüdlauses ning senises majanduspoliitilises kursis.

3. Demokraatide ootuste vastast kaotust tuleb otsida eelkõige nende endi tekitatud probleemidest.

USA-d on lõhestanud mitte Trumpi valimine, vaid kaheksa aastat demokraatide võimu, mis tõi kaasa mitte paljuoodatud muutuse, vaid rassiprobleemide järsu teravnemise, ühiskonna üldise polariseerumise ning identiteedikriisi. Kui Obama kaotas välispoliitikas usaldusväärsust konfliktide vältimise püüetega, siis sisepoliitiliselt osutus ta pigem lõhestajaks kui ühendajaks, konfliktide võimendajaks.

4. Ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et Hillary Clinton kui Washingtoni eliidi esindaja ja korruptsioonis kahtlustatu pidi energiat kulutama omaenda parteis Sandersi näol kerkinud ootamatult tugeva opositsiooni kammitsemiseks ega suutnud lõpuni genereerida oma toetajais vajalikku entusiasmi. Valimiste tulemuse osariikide lõikes otsustas eeldatavate demokraatide loidus ja kõhklused, samal ajal kui Trump suutis oma toetajad peaaegu sajaprotsendiliselt hääletama panna. Hillary Clinton oli viimaste  aastakümnete ebapopulaarsemaid kandidaate, kes selles rollis võistles kampaania ajal võrdväärselt Trumpiga.

5. Tulemusena mängisid demokraadid endid samamoodi auti nagu seda tegid vabariiklased aastal 2012, mil suur osa energiast kulutati võistlusele, kes on tõsiusklikum konservatiiv. Selle tagajärjeks oli olulise osa vabariiklastest valijate eemalejäämine hääletuskastidest. Siit algas tegelikult USA praeguse olukorra areng radikaalse polariseerumise suunas, mida oleks suutnud pidurdada ja tõenäoliselt tõkestada paremtsentristliku Mitt Romney võit. Romney tasakaalustatud konstruktiivsed seisukohad, isiklik kogemus ning realistlik suhtumine Venemaasse osutasid tema potentsiaalile viia Ühendriigid pöördest välja. Pärast vabariiklaste kaotust muutus Obama süvenev vasakpoolne poliitika paljudele üha vähem vastuvõetavaks. Ning Hillary Clintoni võit tähendanuks nende jaoks veel nelja aastat Obama poliitika jätkumist, mida miljonid ameeriklased  olid valmis vältima mis tahes vahenditega.

6. Kokkuvõtteks. USAs on toimunud demokraatlik ja väärikas võimu üleminek, millele kiiduväärselt aitasid kaasa president Obama ning demokraatlikud juhtpoliitikud. Selle üle jätkuvalt raevukat hüsteeriat tunda on lühinägelik ja ebakonstruktiivne. Tõsi, tegemist oli protestivalimistega, kuid see ei anna mingit alust tulemust kehtetuks soovida. Vastupidi - meie väljakutse ja võimalus on seda protesti tõsiselt võtta. On ju ka Euroopas samalaadsed liikumised tõusuteel. Valik on selge: kas jätkata laialdaste rahvakihtide protestide üleolevat ignoreerimist või hakata otsima populismi genereerinud probleemidele sisulisi lahendusi. Mina nagu paljud teised ei saa nõustuda protestide vormi ning poliitilise väljundiga, kuid see ei vabasta vajadusest mõista protestide juuri. Seda eriti olukorras, kus äärmusvasakpoolne populism on samuti tõusuteel, kuulutades vaid omaenda õigust, õhutades sallimatust ning tõrjudes kõrvale traditsioonilisi, ühiskonda sajandeid ühendanud  väärtusi.  
Ajaloos on parempopulismi tõus olnud enamasti reaktsioon eelnevale  vasakäärmuslusele.

Trumpi kuulutatud Ameerika prioritiseerimine pole kindlasti mitte natsionalism ega ksenofoobia. Iga vastutustundelise riigijuhi asi on pöörata esmajoones tähelepanu omaenda riigile ja valijaile. Selline rõhuasetus ei tähenda automaatselt teiste rahvaste tõrjumist ega põlastamist. Pealegi –  mis kasu oleks meilgi nõrgast ja lõhestatud USAst? Trumpi eesmärk tugevdada Ameerika majandust ning kaitsevõimet on meie kõigi huvides, täpselt samuti nagu sõnum, et NATO Euroopa liikmeil on ülim aeg omaenda loodud mugavusmullidest väljuda ning tõsiselt riigikaitsesse panustada. Tõsi, Trumpi isiku vastuolulisus ja emotsionaalsus tekitab jätkuvalt ebastabiilsust ning kujutab endast  kõrgendatud riski.  Kuid hetkel on tähtis mitte raisata energiat mineviku kirumisele, küll aga tõsiselt üritada võtta sündinud muutusest parim.

Tunne Kelam,

Euroopa Parlamendi liige