Ülikooli saal.    Arved Plaksi fotod

Jaanuaris tutvustas film „Mandariinid“ Eestit Texases Houstoni ülikoolis. Kuigi “Mandariinid”  või nagu siin maal öeldakse „Tangerines“, on saanud rahvusvahelist tunnustust, pole seda peamistes Ameerika kinodes näidatud. Ise nägin filmi  esimest korda KLENK’i kruiisil kaks aastat tagasi. On võimalik, et tavalisele kinovaatajale pole seda pakutud, sest filmi tekst oli Ameerika publikule võõrastes keeltes, nimelt eesti- ja venekeelse tõlkega ingliskeelse pildi all.

Mõned eestlased filmi linastusel. Paremal on Houstoni seltsi esinaine Helen Arnold (Jürlau).

Kui soovitasin filmi Houstoni Ülikooli filmiprogrammi juhatusele, oldi kohe valmis seda näitama. Ülikool ostis vastavad näitamise õigused. Esimesel ette nähtud näitamisajal möödunud juunis kannatas ülikooli rajoon uputuse all ja linastus lükati edasi. Uus aeg määrati selle aasta jaanuariks.  Reklaam enne edasilüket tekitas nii suure huvi, et  paljud leidsid vahepeal teisi võimalusi filmi näha (näiteks internetis), seega oli kartus, et huvi filmi vastu on kahanenud – eriti Houstoni eestlaste peres.  Siiski oli 20. jaanuaril ülikooli kinosaal inimesi küllalt täis.

Internetis on järgnev sisukokkuvõte filmist. Tegevus leiab aset 1992. aastal Abhaasias. Põline eestlaste küla maalilises paigas mägede ja mere vahel on tühjaks jäänud – abhaasid sõdisid, et Gruusiast lahku lüüa ja sõja lähenedes olid eestlased oma ajaloolisele kodumaale tagasi pöördunud. Külla olid elama jäänud vaid Ivo ja tema naaber Margus. Ka Margus kavatses Eestisse sõita, aga alles pärast seda, kui tema istanduse mandariinisaak oli korjatud ja müüdud. Paratamatult jõudis sõda nende külani ning grusiinide ja abhaaside vahel toimus verine lahing. Ivo ja Margus leidsid lahingupaigalt ühe ellujäänu – Ahmedi, kelle Ivo enda juurde koju paranema viis. Öösel hukkunuid mattes avastas Margus, et üks raskelt haavatud grusiin - Nika oli samuti elus. Ka tema viidi Ivo juurde ja nii sattusid ühe katuse alla kaks vastasleeri võitlejat. Ivo ravis neid ja sel ajal leidsid endised vaenlased üksteises inimlikkust. Film lõppes traagiliselt, kui üks vene sõjaväeüksus jõudis sinna ja lahing toimus Ivo talu ees, kus üllatavalt Ahmed ja Nika leidsid end lahingus samal poolel.  

Film räägib kodusõjast alal, millest siine ühiskond pole eriti teadlik. Abhaasia on ju Euroopa kagunurgas, kuhu Ameerika turistid harva satuvad. Niisiis paluti mind, et annaksin filmile sissejuhatuse ja oleksin valmis vastama küsimustele filmi lõpus.

Ette valmistudes ettekandeks leidsin, et ala Musta mere ja Kaspia mere vahel on nagu kork Iraani ja Venemaa vahel, seega strateegilise tähtsusega. Terve see ’kork’ kataks vaid ühe neljandiku Texase osariigist. Maakaardid näitavad, et sellest lõikab läbi Euroopa ja Aasia kontinendi piir, millel pole aga mingit tähtsust rahvale, kes seal elavad. Need rahvad on erinevate kommetega, kultuuriga, usuga ja keeltega. Pealegi on seal õli varud ja see asub suurriikide huvipiirides. Noh, kuidas saab siin konflikti vältida?

Poodiumil Arved Plaks ja Stepan Nazarian.

Piirkonnas on kolm riiki, milles omakorda sisalduvad osad, mis ei tunnista kuuluvust talle määratud riigile. Gruusia on üks neist kolmest riigist, mille pindala on vaid poolteist korda suurem kui Eesti. Film käsitleb Abhaasiat, mis ametlikult on osa Gruusiast ja katab 12% sellest, aga ei tunnista end Gruusiasse kuuluvat. Abhaasia pindala on väike. Võrreldes Houstoni linna ja eellinnadega on ta vaid kaks korda suurem. Selle maalapi pärast siis võideldi.

Probleem pole seal elavate rahvaste iseloom, vaid  ajalooline mälu: oli aeg, kui kõik maa Iraanist põhja pool oli Vene keisririigi valitsuse all. Tol ajal tõrjuti Abhaasias elavaid moslemiusulisi välja, et sinna asuks ristiusuline rahvas. Tulemuseks oli laastatud maa. Tsaarivalitsus õhutas Eesti talupoegi sinna elama minema. Oligi minejaid, et saada eemale mõisnike rõhumise alt. Kuidagi reisiti 2000 miili Abhaasiasse ja rajati 10 eesti küla. Külades olid eesti koolid ja räägiti eesti keelt.

Esimese maailmasõja järel jäi see piirkond Nõukogude Liitu. Nõukogude Liidu valitsus hoidis sealsete rahvaste konflikti vaos. Näib et Eesti külad jäid sellal püsima. Kui Nõukogude Liit varises kokku, kerkisid üles jälle vanad konfliktid. Moslemiusulised püüdsid Abhaasias tagasi saada oma maad ja ristiusulisi grusiine välja tõrjuda. 1992 läks see tõrjumine veriseks, millesse sekkus Vene sõjavägi ja seekord moslemite poolel. Eesti oli vahepeal iseseisvaks saanud ja paljud eestlased Abhaasiast suundusid Eestisse. See on siis selle filmi tagapõhi.

Enne filmi kasutasin maakaarte, et illustreerida eespool mainitut vaatajatele. Filmi lõppedes kutsusin poodiumile oma sõbra Stepan Nazariani, kes on Armeeniast. Oli vähe küsimusi, sest film polnud dokumentaalfilm, vaid käsitles inimeste iseloomu ja tundeid. Seega kasutasin mulle lubatud aega rääkimaks oma isiklikust seotusest selle alaga.

Kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti 1940. aastal, astusin algkooli esimesse klassi. See oleks pidanud olema Inglise kolledži nimeline kool, aga uued võimud tegid ta Tallinna Õpetajate Seminari Algkooliks. Tuleb meelde, et me klassiruumi seinale riputati Nõukogude Liidu diktaatori Stalini pilt. Meile, lastele seletati, et Stalin oli kord õpetaja, ja et ta armastab lapsi. Et näidata oma armastust, oli ta saatnud meile kingiks mandariine. Iga õpilane mu klassis sai ühe. Pärast seda pidime kirjutama kirjandi tänades isakest-Stalinit. Ma ka kirjutasin midagi ja siis kaunistasin lehe ääred sini-must-valgete lippudega. Õpetaja ei võtnud mu tööd vastu ja andis mulle lehe tagasi, et näidaku ma oma vanematele, et need lipud enam ei sobi. Eesti lipp oli siis juba keelu all. Aga mandariin lubati siiski ära süüa.

Kes teab, võib-olla mu mandariin oli pärit mõnest Eesti küla kasvandusest Abhaasias?

Arved Plaks