President Kersti Kaljulaidi vanaisa Ilmar Raudma kuulus oma noorusele vaatamata Eesti mõjukamate ametnike hulka, kes tundis isiklikult ka president Pätsi. Mõni päev enne Eesti Vabariigi aastapäeva 1939 annetas Päts noorele riigiametnikule ­ Raudmale Valgetähe IV klassi teenetemärgi, kirjutab värske Eesti Ekspress.

26aastane Raudma oli Riikliku Propaganda Talituse informatsiooni osakonna juhataja. Noor mees jõudis palju muudki – olla Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) liige ja kahel korral esimees, Tartu Üliõpilaskonna abiesimees, Üliõpilaslehe toimetaja ja Kaitseliidu liige.

Reeglid, millest Raudma lähtus ja mida nõudis ka alluvatelt, olid järgmised: 1) propaganda peab lähtuma tavalisele inimesele omasest mõttemaailmast; 2) avalikku arvamust pole võimalik muuta ja suunata mõistuslike argumentidega, vaid üksnes emotsioonidega; 3) propaganda peab olema lihtne, et sellest arusaamine ei nõuaks pingutusi; 4) propaganda peab rääkima tõtt ja ainult tõtt, ent mitte mingil juhul kogu tõde.

Punaste võimu ajal Raudmat ei vahistatud, kuid 1941. aasta juuniküüditamise nimekirjas tema pere oli. Halvimast päästis vaid õnnelik juhus: nad olid hiljaaegu elukohta vahetanud. Küüditajad seda ei teadnud ja tulid neid otsima vanast elukohast. Raudmal õnnestus end varjata kuni sakslaste tulekuni.

Viimased aastad Ilmar Raudma elus olid rasked: 1942. aastal suri tema väike tütar Aino ning järgmisel aastal ta lahutas ja abiellus uuesti. Pesamuna Lindu (Kersti Kaljulaidi ema) jäi oma ema Alvi juurde. 1944. aasta septembris, kui venelased olid juba Tallinna külje all, põgenes Ilmar Raudma oma uue abikaasa ­ Silvia ja tema emaga Saksamaale, hiljem suundus edasi Austraaliasse.

Raudma lõi aktiivselt kaasa pagulaselus. Ta oli ajalehe Sydney eesti ajalehe Meie Kodu üks asutajaid ja vastutav toimetaja, ühtlasi kirjutas lehele ülevaateid välispoliitikast. Ilmar Raudma suri 1951. aastal vaid 38aastasena leukeemiasse.

VES / EE