Võrreldes 1970. aastatega on UV-kiirguse tase Eestis märgatavalt tõusnud. Läbi madalal asuvate kiht- ja kihtsajupilvede jõuab Maale umbes kolmandik kiirgusest, läbi keskmise kõrgusega pilvede aga kaks korda rohkem.

Oma hiljuti kaitstud doktoritöös selgitas Tartu observatooriumi nooremteadur Margit Aun seoseid UV-kiirguse ja pilvede vahel, kuid suutis luua ka uue mudeli, mis näitab Eesti varasemat UV-kiirguse taset.

«Sellist analüüsi ei olnud Eestis enne tehtud. Pilvisust ja selle mõju Maale jõudva valguse spektritele on küll uuritud, aga kuna pilved on väga muutuvad ning nende kohta on infot vähe – heal juhul kogus ja tüüp –, on seda siiski vähe.

Meie eesmärk oli täiendada teadmisi kvantitatiivse mõju kohta,» ütles Aun.

Doktoritöö sai võimalikuks tänu uuele spektromeetrile, mis paigaldati Tõravere observatooriumi katusele 2004. aastal. Sellest ajast saadik on kogutud põhjalikumate analüüside jaoks vajalikul hulgal andmeid.

«Kokku vaatasin doktoritöös nelja pilveliiki, mille puhul on suurem osa taevast kaetud nii, et päike vahelt läbi ei paista. Kõige enam suudavad kiirgust kinni püüda madalamal (umbes kaks kilomeetrit) asuvad kiht- ja kihtsajupilved. Keskmisel kõrgusel asuvatel kõrgkihtpilvedel ja kõrgrünkpilvedel (kaks kuni seitse kilomeetrit on väiksem mõju,» rääkis Aun. Täpsemini jõuab läbi madalal asuvate pilvede maapinnani umbes üks kolmandik kiirgusest, läbi kõrgete pilvede ligi 60 protsenti.

Lisaks näitasid andmed varemgi kirjeldatud huvitavat nähtust, mille puhul ei pruugigi pilved alati maapinnale jõudvat UV-kiirguse hulka vähendada. Sellised olukorrad on peamiselt seotud päikeselistel päevadel esinevate rünkpilvede või ülemiste pilvedega, mis ei kata taevast tervenisti. Kui päikeseketas on vaba, aga pilved päikese lähedal, tekib peegeldumine, mis võib mingis punktis Maani jõudva kiirguse hulka hoopis suurendada.

Doktoritöös tehtud järelduste põhjal saab Auna sõnul hakata tegema edasisi uuringuid, mis puudutavad juba otseselt inimeste tervist.

«Nüüd, kus me teame pilvede mõju erinevatele UV-kiirguse lainepikkustele, on juba võimalus uuringutega edasi minna. Loodame teha kindlaks, mis on Eestis see periood, kui seda on piisavalt, et võimaldada vajalikes kogustes D-vitamiini sünteesimist,» ütles Aun. Sellise uuringu teeb aga mõnevõrra keeruliseks asjaolu, et protsess sõltub suuresti inimese käitumisest – kui palju ollakse toas ja kui palju oma nahka kaetakse.

Peale mõõtmistulemuste analüüsi lõi Margit Aun doktoritöös mudeli, mille abil saab mitmesuguste tunnuste põhjal hinnata UV-kiirguse päevadoose ka nende aastate kohta, mil seda otseselt mõõdetud ei ole. Saadud aegread algavad aastast 1955 ja lõppevad aastaga 2003, pärast mida on juba olemas kiirguse otsemõõtmise andmed.

Tuleb välja, et üldine trend alates 1970. aastate lõpust näitab järkjärgulist tõusujoont. Seni kõige suurem maapinnale jõudnud kiirguse hulk, mis Tartus mõõdetud, pärineb aastast 2011.

Auna sõnul on sellised muutused suuresti seletatavad pilvisuse varieerumisega ja osoonikihi hõrenemisega. Kuigi enamasti räägitakse osooniaugust polaaraladel, on ka Eesti kohal osoonikiht märgatavalt hõrenenud.

«Osoon ja UV-kiirgus on omavahel vastupidises seoses. 1980. aastateni kiirguse hulk langes, kuid hakkas pärast seda tõusma, kuna osooni hulk atmosfääris langes. Ka näiteks 2011. aastal, kui mõõtsime rekordilise UV-kiirguse hulga, oli kiirgust takistavat osooni ja pilvi vähem. Võrreldes 1970. aastatega on UV-tasemed praegu kõrgemad,» rääkis Aun.