Kompanii ülem Edward Bachar.

Tapal paiknevad Ameerika Ühendriikide sõdurid käisid 24. veebruaril Tallinnas Sõpruse kinos vaatamas ajaloolist sõjafilmi «1944».

Linateost tuli vaatama suur osa võitlejaist, kes kuuluvad Eestisse saabunud 68. soomusrügemendi 1. pataljoni jalaväekompaniisse. Ja kõik otse paraadilt. Meestega oli koos nende kõrge ülemus – 4. diviisi 3. brigaadi ülema asetäitja brigaadikindral Christopher T. Donahue, kes osales ka ise paraadil lihtsõdurite kõrval. Tõsi, ta sai kinos veeta vaid natuke aega ja pidi kohe edasi minema, et oma ülesandeid täita.

Donahue ütles Postimehele, et sellised üritused on Ameerika sõjaväele tähtsad. «Meie sõdurid teevad seda iga kord, ükskõik, kuhu ka neid ei saadeta,» kõneles Donahue. «Tahame, et nad saaksid aru kohalikust kultuurist, ajaloost ja inimestest. See on äärmiselt tähtis ja eriti siin Eestis.»

Filmi sisuga tuttav kõrge sõjaväelane märkis, et ühtlasi aitab linateos sõduritel aru saada, miks nad paraadil osalesid. «Niimoodi mõistavad nad, millist suurt ja olulist rolli mängivad Eesti jaoks Teine maailmasõda ja selle tagajärjed,» selgitas ta. «Miks te kaotasite iseseisvuse. Ja et see ei olnud teie jaoks lihtne.»

Mõte näidata seda filmi meie Ameerika liitlastele tuli otse kino omanikult Indrek Kaselalt. Ta kõneles enne seansi algust saalis viibivate sõdurite ees, avaldades lootust, et film on nende jaoks huvitav.
Sõna sai ka «1944» produtsent Maria Avdjuško. Ta ütles sõduritele, et täna oli Eestile suur pidupäev. «Tähistame Eesti riigi iseseisvuspäeva. Meie vana- ja vaarisad saavutasid selle, kui nad lõid vaenlase tagasi, aga teile nüüd näidatav film on midagi muud,» kõneles Avdjuško.

«See on teine lugu. See on lugu sellest, kuidas noored mehed võitlesid Eesti riigi eest, aga erinevatel pooltel teineteise vastu. See on lugu sellest, kuidas kaotasime oma iseseisvuse,» ütles ta tõsisel toonil.

Selliste sõnadega juhatatigi sisse «1944». Filmivaatamise ajal pakuti ka õlut ja pitsat. Nii mõnigi kommenteeris, et kohalik Eesti õlu on väga hea, isegi parem kui Ameerika toodang!

Filmil olid küll ingliskeelsed subtiitrid, kuid  tundus, et oli nalju, millest ameeriklased aru ei saanud ja mida tõlkes edasi anda ei suudetud. Näiteks kui toonane Eesti omavalitsuse juht Hjalmar Mäe tahtis eesti grenaderile pihku suruda Adolf Hitleri näoga pildi ja hõiskas: «Heil Hitler!», ning vastuseks tuli: «Ei ütle.» Küllap jäi sõnamäng arusaamatuks.

Mõni stseen filmis mõjus ka ehmatavalt. Näiteks kuulsin, kuidas üks sõdur oma kaaslasele ütles: «See, kuidas ta vend järsku snaiprikuulist surma sai. Järsku! See pani mind võpatama. Püha müristus. See oli ikka nii ootamatu ja kuidagi elutruu.»

«Film oli suurepärane,» kommenteeris kompanii ülem kapten Edward Bachar pärast. «Ma tõesti ei oodanud, et selline lõpp tuleb. Arvasin, et kõik elavad õnnelikult edasi.» Ta lisas, et isegi sõjafilmi kohta oli see hästi lavastatud. «Ei olegi vaja hunnikute viisi raha, et teha kvaliteetset filmi.»

VES / Postimees