Tänapäeva moodsas maailmas on riigike, kus on ikka veel igapäevakasutuses sõna oode ning selleks on vahel midagi nii isuäratavat ja erilist. Just sellist oodet sõid Tallinnas Kaarlikese lasteaia ja Kaarli Kooli I.-IV. klassi lapsed 19. lehekuu pealelõunal.

Laensõna snäkk (ingl. snack) on eesti keelde leidnud küll tee, aga pigem öeldakse omaselt näks, näksid; sõnast näksima. Kuid päris ehedat oodet tasub oodata – "kerge eine (enne tugevamat söögikorda)" ütleb Eesti keele seletav sõnaraamat internetis. Karaski kohta on kirjas "hapu- või petipiimaga tehtud odra- või jämedast nisujahutaignast küpsetatud päts või kakk". Igavesti tark Vikipeedia aga kirjeldab karaskit nõnda: "Karask (keskmurdes kohmakas) on keefiri, hapuvõi petipiima, kohupiima ja ka jogurtiga tehtud odra- või jämedast nisujahu tainast küpsetis. Karaski kergitusainena kasutatakse valdavalt söögisoodat, lisaainetena kas soola ehk ürte, ka liha. Karask kandis varasematel aegadel ka nimetust kiirleib. Karaskit võib küpsetada nii lamedana ahjuplaadil, otse kuumade süte peal aga ka madalamas või kõrgemas ahjuvormis. Karask on Eesti, Iiri, Šotimaa jpt maade rahvustoit." Karaskit saab osta paljude Eesti suurte toidupoekettide pagarilettidest, väiksematest pagarikodadest rääkimata.

Foto ja tekst: Riina Kindlam, Tallinn