Küüditatute kirjad. Erakogu, filmiarhiiv

Seda, mis küüditamise ööl juhtuma hakkas, ei osanud keegi ette näha. Perekonnad aeti 14. juuni öösel kella ühe-kahe ajal öösel üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi ning kaasa lubati võtta kuni sada kilo asju. Korraga leiti end vagunist teel tundmatusse. Kiiruga prooviti veel anda teada neile, kes Eestisse jäid, kes ja kuhu oldi teel: kellelegi teatada ju öösel ei saanud. Sellised – juhuslikele puutükkidele, kasetohule, riideribale või millele iganes kirjutatud kirjad visati rongist välja lootuses, et teated jõuavad adressaadini.

Vahel need jõudsidki kohale, sest võimalusel toimetati need salaja inimesteni. Need võisid olla ka viimased teated inimestest, sest paljud küüditatud surid.

17. juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma.

1942. aastal Saksa okupatsiooni ajal tegeles Nõukogude okupatsiooniohvrite kindlakstegemisega 1941. aasta 4. septembril loodud „Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus", saksakeelse lühendi järgi ZEV. 1943. aastaks oli ZEV ankeetide abil kogutud andmete alusel nimekirja kandnud 9 632 küüditatut.  Vaatamata sellele, et küüditati umbes 400 Eesti juuti, selles nimekirjas puudusid juudi rahvusest isikud.

Täna loetakse juuniküüditatute koguarvuks veidi üle 10 000 inimese (välja on käidud arv 10 016). Alaealisi (kuni 17-aastaseid) oli neist 36-38 %, alla aastaseid lapsi üle 100, oli ka voodihaigeid vanainimesi.

Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.

Saksa okupatsiooni ajal pandi välja arreteeritute ja väljaviidute nimekirjad. Foto täpne tegemisaeg ei ole teada, see tehti millalgi saksa okupatsiooni ajal. Foto Ajaloomuuseumist

forte.delfi.ee