Pärga sätivad Janika Kronberg ja Tiit Aleksejev. Foto: ERR

26. juuni pärastlõunal maeti Tallinnas Metsakalmistul oma abikaasa Hilda ehk Ingi (1889–1941) kõrvale New Yorgis paguluses surnud poeet Henrik Visnapuu (1890–1951). 

Hauaplatsi juures peeti jumalateenistus. Visnapuu luulet luges Veronika Kivisilla, musitseeris Eesti Kaitseväe orkester ja laulis korporatsiooni Sakala meeskoor. Samasse korporatsiooni kuulus ka Visnapuu, kes õppis Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat.

Pärast aastatepikkust asjaajamist USAst luuletaja kodumaale saabunud tuhaurn asetati mulda sinimustvalge lipu sees. 

"Igas matusetalituses on paratamatult midagi kurba. Aga kurbuse kõrval võiks täna olla veel tundeid," ütles oma kõnes Eesti kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev. "Henrik Visnapuu põrmu naasmine on olnud pikk ja vaevarikas ja see sümboliseerib ehk meie rahvuskaaslaste teekonda üleüldse." Aleksejev tõi välja, et kui Visnapuu lahkus 1944. aastal Saaremaalt Jaagarahu sadamast, siis nüüd on ta naasnud rahusadamasse – koju. 

Luulerühmituses Siuru Vürstiks nimetatud Visnapuu tõi Aleksejevi sõnul eesti keelde ja kirjandusse suure muutuse, eriti 1917. aasta luulekoguga "Amores". "Keel muutub, see on paratamatu. Keel peab muutuma. Suured kirjanikud muudavad seda ja rahvas võtab selle omaks. Praegu tuleb olla muutusega kaasas ja samal ajal tuleb keelt kaitsta. See on väga peen töö, aednikutöö. Taime ei tohi üle kasta ega üle väetada, kuid samal ajal ei tohi teda jätta ka hooletusse. Võimalik, et Henrik Visnapuu on selles osas meile püsivaks eeskujuks," arvas Tiit Aleksejev.