Eesti ajalehtede arvamusartiklites juureldakse vahel asjalikult mineviku mõjudest olevikule. Samal päeval (06.02.) oli kaks selleteemalist sõnavõttu. Artiklis tiitliga ”Nõukogude Eestit! Nõukogude Eestit!” (Eesti Ekspress) arvab Jakob Karu, et konservatiivsuse tõusuga süveneb Eestis ENSV-nostalgia. Valdur Raudvassar mõtiskleb teemal ”Kõige taga oli harjumine” (Võrumaa Teataja).
Karu juhib tähelepanu faktile, et kuna pole enam suurt järel inimesi, kes mäletaks eelmise vabariigi aega, läheb see paratamatult vajalik vanavanemate või lihtsalt autoriteetse mäletaja roll nõukaaegsete kätte. Nüüd on see palju poliitilisem ja totaalsem lähenemine, mille kandjaiks pole enam ainult nõukaajal oma parimad aastad veetnud pensionärid; neid võib ju ikka mõista. Oma nõukakogemuse puudumine võib anda sellele maailmapildile kandepinda ka noorte hulgas.
Ta tsiteerib näiteks ühte pensionärist talupidajat, kes kirjutab Kesknädalas, et kirusime kommuniste kui okupeeriva riigi käsilasi, nägemata nendes suurepäraseid majandusjuhte ja väsimatuid hoolitsejaid rahva heaolu eest. Alles nüüd, masuajal, oskame näha ja hinnata ENSV sotsialistliku majanduse üleolekut ja inimlikkust, võrreldes praeguse Eesti Vabariigi röövkapitalismiga. Kuna vastutustundetud meediakääbikud on eksitanud valepropagandaga, tuleb meile anda võimalus asendada röövkapitalism Eesti Vabariigis sotsialismiga või riigi poolt kontrollitava sotsiaalse turumajandusega.
See manifestaalne sovetlik kantseliit viitab kirjutaja taustale. Karu ei eita, et ENSVs elu ei olnud, et ei tehtud tööd, armastatud, söödud, joodud või oldud rõõmsad. Aga selle põlvkonna üks osa ei ole kunagi aru saanud, mis võiks olla vabaduse mõte. ENSV-ihalus pole ka mingi näide vasakpoolsuse tagasitulekust. On pigem nostalgiline igatsus maailma järele, mis tugineks madalaimale keskmise ühisnimetajale ja millega hakkamasaamine ei nõuaks erilisi pingutusi. Suure Venna juhitud riigi järele, kus poleks ootamatusi ega elu keerukamaks tegevat infoküllust. Ja ta lõpetab: ”Hitleriaegse Saksa heaolu headusest rääkimine on umbes sama hea. Ja sama nürimeelne”.
Valdur Raudvassar vaidlustab väidet, et kõigi nõukogudeaegsete toimingute taga oli hirm. Ja küsib: millega seletada siis seda, et kõige ägedam ja laialdasem vastu panu nõukogude võimule oli õudseima hirmuvalitsejana tuntud Stalini ajal? Tema arvates on põhjus palju proosalisem: harjumine. Nagu ütles 1970. aastail Poola kirjanik Stanisław Lec: „Harjuda võib lõpuks ka põrgus, aga see just kõige põrgulikum ongi.” Harjumine tähendab järkjärgulist kohanemist muutustega, millele vastavalt inimene ise muudab alateadlikult oma eluviisi ja käitumist.
Rahvas harjus üha enam sellega, et kehtib võõras võim, lehvib võõras lipp ja tänaval marsivad võõrad sõdurid. Oma riik ja Eesti aeg tuhmusid mälus ja osa ei uskunud enam selle olemasolugi. Nõukogude võim ja kommunistlik diktatuur muutusid ainsaks reaalsuseks. Minevikkugi hakati suhtuma võõrvõimu lähtekohalt: Omakaitse ja Eesti Leegion ajasid kananaha ihule, Punaarmee ja hävituspataljon olid aga omad poisid, kuigi oma isad olid nende vastu elu ja surma peale võidelnud.
Kõige taga polnud küll hirm. Või siis vaid hirm jääda maha suurest karjast, kes jooksis pimesi kuristiku poole. Ometi ei jooksnud kõik karjaga kaasa. Vemmalvärsside tegijad, teisitimõtlejad, vastuvaidlejad olid ühiskonnapüramiidi kõige alamalt ja laiemalt astmelt: töölised, autojuhid, traktoristid. Ta lõpetab: ”Meie lähiminevik on keerulisem, kui arvati. See andis ja annab veelgi ainet ka meelevaldseteks spekulatsioonideks”.
Kommentaatorid leiavad, et vastavalt olukorrale on kord vaja inimesi, kes lähevad asjaga kaasa ja teisalt vastuhakkajaid. Üks ütleb koguni, et tänu pugejalikkusele, orjameelsusele, rumalusele, allaheitlikusele, selgrootusele jne. saavad eestlased jätkuvalt eksisteerida. Kibedad sõnad, aga kohanemine on siiski väikerahvaste eksistentsis oluline faktor. Kuidas see õnnestub, oleneb palju härrasrahva käitumisest. Sakslased ei püüdnud eestlasi saksastada, see toimus loomuliku arengu kaudu – tõusuga sotsiaalredelil. Venelased olid aktiivsemad ja julmemad, aga õnneks aitasid ajaloo kapriisid sellest pääseda ja kaasa vabanemiseks, mida paljud küll lootsid, aga ei tahtnud uskuda.
Kohanemisprobleemid on tuntud ka pagulastele. Oli neid, kes panustasid ainult oma tulevikule võõrsil ja loovutasid rahvusliku identiteedi, aga enamik jäi ka kohanedes nii südames kui tegudes eestlasteks. On ju nii, et vajaduse korral, kui vastuhakkajatel avaneb võimalus vabaduse saavutamiseks, liitub nendega ka suur osa kohanejaid, nagu oleme näinud Eesti taasvabanemise kulgedes ja selle unistuse täitudes. Neil on siiski raske vabaneda vanadest kommetest, on liiga kaua teeninud võõrast võimu. Sirgeselgsemalt saab vabadust kaitsta uus põlvkond.
Vello Helk