Kui Tartu Ülikool alustas tööd Eesti rahvusülikoolina, polnud kõikidel aladel vajaliku pädevusega õppejõude. Esimesel valimisel püüti siia koondada võimalikult palju eestlastesst teadlasi. Esimeste õppejõudude hulgas olid ligi 2/3 eestlased. Balti- ja riigisakslased moodustasid umbes ühe veerandi. Soomlasi kutsuti Tartu Ülikooli neli, lätlasi oli niisama palju, rootslasi kaks, venelasi ainult üks.
Ajaloo ja selle naaberdistsipliinide alal domineerisid eriti algul soomlased ja rootslased. Eesti ja Põhjamaade ajaloo õppetooli esimeseks professoriks oli 1919-28 soomlane Arno Rafael Cederberg, kelle pioneeripanust on ka tunnustatud. Ajavahemikul 1920-23 oli arheoloogia professoriks tema kaasmaalane Aarne Mikael Tallgren, kellele järgnes rootslane Birger Nerman (1923-25).  Klassikalise filoloogia ja muinsuste professoriks kutsuti 1919 rootslane Johan Bergmann, kes töötas Tartus 1923. aastani. Esimene kunstiajaloo professor oli rootslane Tor Helge Kjellin (1921-24). Hiljem töötas samal kohal tema kaasmaalane Sten Ingvar Karling (1933-40).
Nad viljastasid Eesti teadust, olid vahendajaks rahvusvahelises koostöös ja õpetasid välja oma eestlastest järglasi. Ajaloo alal välditi baltisakslasi. Isegi taani päritolu Tallinna linnaarhivaari Paul Johanseni, kes oli andnud suure panuse teedrajavate uurimustega Eesti vanema ajaloo alal, ei peetud sobivaks, sest ta oli tihedalt seotud baltisakslastega - lahkus ka nendega 1939. aastal Eestist. Saksamaal ei saanud ta aga taanlasena varem Taani alla kuulunud Kieli ülikooli professoriks.
Pärast taasiseseisvumist pole olnud sama vajadust välismaiste õppejõudude järele, kuna oli juba piisavalt kompetentseid kandidaate. Esmajoones on välismaalasi vaja võõrkeelte alal, aga rahvusvahelised kontaktid on toonud mõned ka teistel aladel. Teaduslikust vaatekohast on see tervitatav, edendab koostööd ja on kasulikuks arengule, võib tuua uusi vaatekohti.
Seekord on eriti silmapaistvad kaks saksa päritolu ajaloolast, kes mängivad üsna tähtsat osa Eesti lähiajaloo uurimisel. Neist on varem juttu olnud. Nimelt Karsten Brüggemann, kes on Tallinna ülikooli Eesti ajaloo ja üldajaloo professor, ja Tartu ülikooli õppejõud Olaf Mertelsmann. Nende tausta valgustab intervjuu Alo Lõhmusega (Eesti Ekspress 18.05.2005). Selle kohaselt pole need kaks soravalt eesti ja vene keelt valdavad hamburglast, keda seovad Eestiga ka nende abikaasad, siin kaugeltki selleks, et uurida laulupeotraditsiooni või ajada baltisaksa valitsejate kivistunud jälgi. Eesti huvitab eelkõige endise osana Venemaast ja Nõukogude Liidust. Küsimusele, mis toob saksa ajaloolase Eestisse, vastab Brüggemann. “Kõigepealt pakub huvi Vene ajalugu.”
Kuigi Olaf Mertelsmann ütleb, et tal polevat midagi ühist baltisakslastega, on ta siiski baltisakslaste poolt asutatud Balti Ajalookomisjoni liige. Võlgnen isiklikult sellele komisjonile palju tänu, aitas mul säilitada seost Eesti ajaloo-uurimisega. Balti-sakslastest ajaloolased, mitmed neist Tartu Ülikooli taustaga, respekteerisid Eesti ajaloo põhijooni ja avaldasid asjalikke selleteemalisi uurimusi. Aastastel kokkutulekutel Göttingenis, kus omavahelistel vestlustel räägiti hea meelega ka eesti keelt, sain head inspiratsiooni. Pioneerid tunnetasid oma tausta ja seost Balti riikidega, kus nad olid sündinud ja üles kasvanud, Nende manalasse varisemisega on esiplaanile kerkimas riigisakslased, keda huvitab eelkõige Venemaa ajalugu ja sakslaste osa selle kujunemisel. Eesti jääb siin ainult ripatsiks, endiseks Venemaa kubermanguks, ka baasiks, kust saab paremini kui Venemaal uurida ja tõlgendada selle luhtunud impeeriumi ajalugu. Loomulikult käitudes viisakalt asukohamaa vastu. Korduvalt rõhutatakse arusaama Eesti ajalookirjutusest, aga selle järel loetakse seda aegunuks, mitte praegustele nõuetele - või koguni poliitkorrektsusele - vastavaks.
Loomulikult toovad välismaalastest ajaloolased esile aspekte, mis on võib-olla kahe silma vahele jäänud või millele pole eriti palju tähelepanu pööratud. Tuleks küsida, kas kõik on sama suurt tähelepanu väärt? Kõigest hoolimata oleme mõjutatud enda taustast ja päritolust. Olen ise tuntud kui eesti päritolu Taani ajaloolane, ka jätnud näpujälgi Taani ajaloo uurimisse, aga alateadvuses on mu panus mõjutatud sünnimaast. Kuna minu uurimisalaks pole olnud Saksa okupatsioon Taanis, vaid 16.-18. sajandi ajalugu, pole mul olnud vajadust kasutada tõlgendusi, mis oleksid viinud vastuollu selle aja uurimistöö seniste tulemustega, mida on õnnestunud täiendada ja täpsustada.

Vello Helk