Viimases Ajaloolise Ajakirjas (2010, 2.) analüüsib Eero Medijainen artiklis ”Balti riikide de jure järjepidevus noateral: Ameerika Ühendriikide välispoliitika ja Balti küsimus 1940-1945” põhjalikult läbirääkimisi Roosevelti ja Stalini vahel, millega otsustati ka suhtumine Balti riikidesse.
Ta kirjeldab üksikasjaliselt sellega seotud isikute rolli, nende tausta, käitumist ja hoiakut. Püüab leida nende mõju presidendi otsustele, manitsedes õigusega ettevaatusele, sest kõik ei pruugi olla just nii, nagu nad tagantjärele oma mälestustes kirjutavad.
Eriti huvitavad on pärast Balti riikide annektsiooni de facto tunnustamist püüdlused leida mingit õigustust järgmisele sammule: de jure-le. Roosevelti ja Stalini kohtumisel Teheranis 1. detsembril 1943 püüdis esimene malbelt ja usalduslikult selgitada Stalinile oma nägemust Poola ja Baltikumi suhtes ning ilmselt lootis vastastikusele mõistmisele. Ta mainis, et USA's elab miljoneid Poola ja Baltikumi päritolu inimesi, kellel on samad õigused nagu teistel ameeriklastel ja kelle arvamisega peab president arvestama. Ühtlasi seletas Roosevelt, et ta teab Balti riikide ajaloolist ja veel üsna hilist seotust Venemaaga ning avaldas veendumust, et vaba valikuvõimaluse korral eelistavad Balti riikide elanikud kuuluda Nõukogude Liidu koosseisu. Ta kinnitas seejärel, et kui Punaarmee peatselt Balti alad taas hõivab, siis ei lähe USA kindlasti nende pärast Nõukogude Liidu vastu sõtta.
Vestluse juures olnud tõlgi vene asjatundja ning diplomaadi Charles E. Bohleni mälestuste alusel näis see Roosevelti jaoks olevat põhimõttelise tähtsusega jutuajamine, kusjuures ta tajus oma lüüasaamist ja püüdis naljatledes sellest üle saada. Bohlen pidas Roosevelti avaldust veaks, sest Stalinile jäi mulje nagu ei muretseks Roosevelt mingite põhimõtete, vaid pigem oma valijaskonna pärast 1944. aasta valimistel.
Juba varem, nimelt 12. märtsil 1942 Washingtonis toimunud kohtumisel N. Liidu suursaadiku Maksim Litvinoviga kinnitas president, et USA avalik arvamus ei ole valmis Balti riikide hõivamist ametlikult tunnustama. Samas selgitas ta, et tema isiklikult peab rumaluseks, et Balti provintsid Venemaast eelmise sõja ajal eraldusid.
Stalini mõjutamiseks kasutas Roosevelt ka Tšehhoslovakkia eksiilvalitsuse juhti Edvard Benešit. Kui Beneš enne Moskva reisi kohtumiseks Staliniga mais-juunis 1943 külastas Washingtoni, soovis president muuseas edasi öelda, et ta pole Balti riikide annekteerimise vastu, aga palus seda teha nii, et see toimuks USA avalikule arvamusele vastuvõetaval kujul.
Medijainen arutleb Roosevelti vaadete üle, viitab esiteks idealistlikule hoiakule, oli ta ju ise 1941 Atlandi Harta idee algatajaks. Teiseks seletuseks oleks lähtumine nn realistlikust või pragmaatilisest mõtteviisist. Kolmandaks soov kujundada omaenda ja liitlastest sõltumatut välispoliitikat. Kuni Teherani kohtumiseni arvas ta siiralt, et Baltikumi taashõivamine peaks toetuma enesemääramise põhimõttele ning olema vormistatud vähemalt mingi referendumiga. Seda lubadust lootis ta Stalinilt saada toetudes isiklikule veenmisjõule. Lõpuks ei eeldanud ta enam, et formaalne rahvahääletus  leiaks aset võimalikult kiiresti ja välisvaatlejate osavõtul. Tegemist oli lihtsalt auküsimusega. Roosevelt oli veendunud, et Stalin saab tema olukorrast aru ja teeb mingi vastusammu.
Teherani kohtumisel kinnitas Stalin, et mõistab Roosevelti olukorda ja muret oma valijaskonna pärast, aga soovitas lahenduseks propagandat USA's elavate baltlaste hulgas. Roosevelt ruttas veel kord kinnitama, et tema arvates peaksid Balti riigid loomulikult kuuluma Venemaa koosseisu, aga seda ei tohiks teha vastu elanike tahtmist.  Mingisugunegi Stalini-poolne lubadus oleks Roosevelti arvates ameeriklaste avalikku arvamist vaigistanud. Stalin aga keeldus ja pidas Balti küsimust N. Liidu siseasjaks. Võimalik, et selle avaldusega tegi Stalin saatusliku vea. Ta ei jätnud Balti riikide probleemis endale mingit manööverdamisruumi, sellest sai põhimõtteline või koguni prestiiži küsimus. Kumbki pool ei saanud enam taganeda. Niimoodi muutus Balti riikide annekteerimise mittetunnustamine hiljem ühe külma sõja oluliseks teemaks. Ilmselt ei oleks Stalinil olnud kuigi keeruline korraldada 1940. aastate teisel poolel (või veel hiljem) Balti riikides uued ”valimised” või ”rahvahääletus” ja leida neile isegi sobivaid (kuulekaid) välisvaatlejaid.
Eero Medijainen analüüsib ja valgustab neid probleeme väga mitmekesiselt. Moskva võttis sisse väga jäiga positsiooni ja lootis järelandmistele midagi reaalset vastu pakkumata, olles ise samal ajal sõltuvuses lääneliitlaste materiaalsest abist. Stalin ei osanud N. Liidu probleeme kaugemas tulevikus ette näha või ei pidanud annektsiooni lõplikku vormistamist kuigi oluliseks. Selle tulemusena vabanes Eesti mitte ENSV legaliseerimise, vaid järjepidevuse alusel.

Vello Helk