Möödunud teisipäeval olid kõigi silmad pööratud Singapuri, kus USA president pidas läbirääkimisi Põhja- Korea ainuvalitseja Kim Jonguniga. 

 

Eestiga võrreldes on Põhja-Korea oma 25 miljoni elanikuga meist vähemalt ühe suurusjärgu võrra suurem riik. Peamine põhjus, miks Põhja-Korea klassifitseerub hoopis teise mänguklassi kui meie, on muidugi tuumarelvade olemasolu.

 

Kui USA, Venemaa ja veel mõned teised mängivad raskekaalu kategoorias – poksis kasutatakse sellist liigitusskeemi – Põhja-Korea asub keskkaalu või kergekeskkaalu liigas, vähemalt seni, kuni tal aatomrelvad veel alles on, siis Eesti ei kuulu isegi sulgkaalu kategooriasse, poksides parimal juhul kärbeskaallaste seltskonnas. Osalt on see tingitud sellest, et investeerimine Eesti kaitsesse jätab küllaltki palju soovida.

 

Nö kõva ehk purustav jõud ja pehme jõud ning diplomaatia on omavahel lahutamatult seotud. Tugev riik võib ultimaatumite esitamist enesele lubada, nagu Stalin tegi a. 1939, mil meie  välisminister Karl Selter arvas, et läheb Venemaale kaubandusläbirääkimisi pidama, lugu lõppes aga Eesti iseseisvuse hävitamisega pooleks sajandiks. Vanad roomlased ütlesid: see mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Pisikestele põnnidele pole lubatud samu asju ega pretensioone, nagu vilunud mänguritele, ja eriti veel salakavaldamises vilunud suurtele türannidele. Osa loomadest on mäletatavasti teistest võrdsemad, ja muidugi ka tugevamad. Lihtsalt väljendades: diplomaatiliselt vähe vilunud seltskondadel tuleks vältida lõvikoopasse sattumist.

 

Siinkirjutaja soovitus Eesti presidendile: ära ole aktivist, ära püüa Emmanuel Macroni mängida. Jää ettevaatlikuks. Muidugi tahaks iga poliitik silma paista suurte tegude ja saavutustega. Ent seni, kuni situatsioon otseste teravusteni ega kriisiääreni veel välja kujunenud pole, on Eestil targem juhinduda sellest, mida Barack Obama “strateegiliseks kannatlikkuseks” nimetas.

 

Eesti sõnum Venemaale peaks olema: me pole “russofoobsed”, oleme russofiilid. Soovime vene rahvale, et millalgi teostuks unistus vabast, demokraatlikust, stabiilsest ja majanduslikult edukast, aga meie suhtes õiglaselt käituvast Vene riigist, kes annab võimaluse edendada kahepoolseid  usalduslikke suhteid.

 

Pole välistatud, et selline suunamuutus võib sündida Venemaal järgmise aastakümne või kahe vältel. Samas võib ka juhtuda, et meie idanaabri juures jäävad Ivan Julma või Stalini stiilis ainuvalitsejad kauaks pukki.

 

Seni, kuni Venemaa ei tunnista ausalt ajaloo vältel Balti riikide elanikele (sealhulgas eesti, läti ja leedu pagulastele) tehtut ning seni, kuni Venemaa käitumine on provokatiivne ja avantüristlik, pole Eesti juhtidel mõtet minna herilaspesa torkima.

 

Donald Trumpil on ühtteist kasulikku, mida Kim Jong-uniga läbi rääkides saavutada. Kui USA väeosad Koreas ajutiselt või alaliselt sõjalisi harjutusi läbi ei vii, vähendab see Ameerika kaitsekulutusi. Korea sõjas langenud sõdurite säilmete USAsse toomine oleks võit. Põhja-Korea desarmeerimine oleks suur võit. Seega ajab USA president asju, mis on ameeriklaste huvides.

 

On aga raske kujutada, kuidas Kersti Kaljulaiu sõit Moskvasse eestlastele kasulikult kulgeda võiks. Või kas “rahu iga hinna eest”? Selteri käekäiku meenutades pole kärbeskaalu presidendil mõtet riskantseid köietantsu soolosid teha. Putin on mitme suurusjärgu võrra kardetavam ja vilunum tegelane kui Kim Jong-un.

 

Mõelgem-öelgem palun: kuidas erineb Petseri ja Narva-taguste valdade annekteerituse “keiss” ehk “case” hiljuti Venemaa külge annekteeritud Krimmist? Selles tundub mingi kohutav loogikaviga esinevat, kui lääneriigid, Eesti sealjuures esmajoones, on võimelised nägema Krimmi annekteerimise õigusvastasust, Eestile varem tehtud territoriaalset ülekohut aga “saksa visadusega” ignoreeritakse. Miskit on selle pildiga ju ometi korrast ära, sest Krimm = Petseri.

 

Globaalne õhkkond on muutumas Putinile iga mööduva päevaga aina meeldivamaks. Siinpool Atlandi ookeani lisandus ungarlastele ja tšehhidele veel üks Moskva imetlejate seltskond Itaalia uute valitsusparteide näol. Donald Trump tahab, et Venemaa uuesti G7 tippkohtumiste nö vennaskonda kuuluks. Puudub vaid see, et ka Eestit hakatakse kogema Putini “fännide” hulka kuuluva riigina. Putin Valges Majas – see oleks õõvastav pilt, kuid Ameerika elaks selle ilmselt üle. Kas meie presidendil maksab aga tõesti lõvikoopasse ronida?

 

Heldur-Valdek Seeder (“Isamaa” juhi vend) kirjeldas hiljuti, kuidas Lätile kahjulik Läti ja Venemaa piirileping jõustus a. 2007. “Riia nõustus piirilepingule alla kirjutama Moskva tingimustel," väitis tollal vene päevaleht Izvestija. Seeder kirjeldab oma lugejakirjas Postimehele, kuidas Läti-Vene piirileping ei võtnud pingeid tegelikult maha kahe riigi suhetelt.

 

Mart Helme lisas 8. mail: “Vene-Läti suhted on praegu niisugused, et Moskva õhutab Läti venelasi läbi viima mittekodanike parlamendi valimisi ning paralleelsete võimuorganite loomist arvuka vene vähemusega piirkondades, Riia kaasa arvatud. Missuguse kaose see Läti sisepoliitikas ja suhetes Moskvaga kaasa toob, pole raske ennustada.” Helme nentis ka, et meie liitlased (läänes) konflikti eskaleerimise vältimiseks Lätile peale suruvad, et viimane järjekordseid järeleandmisi Venemaale teeks. “Seega väide, nagu kõrvaldaks piirileping lõpuks takistused Eesti-Vene heade suhete teelt, pole muud kui soovmõtlemine.” 

 

Vastupanuvõitleja Mart Niklus täheldas: “Tuleks igasugused läbirääkimised Venemaaga piirilepingu asjus ilma pikema jututa lõpetada ning lugeda ainukehtivaks 2. veebruari 1920 Tartu rahuleping. Seda tuleb täita mitte valikuliselt, vaid täpselt ning Petserimaad ja Eesti Ingerimaad lugeda ikka veel Venemaa poolt okupeeritud Eesti Vabariigi osadeks.”

 

Seega: Tartu Rahu osas on vaja, et ei sünniks Eestipoolset piirilepingu ratifitseerimise hullust. Kui Astrid Lindgreni tegelaskuju Katuse-Karlssoni üks lemmikütlemisi oli “rahu, ainult rahu”, siis see, mida Eesti vajab, on lihtsalt status quo. Kõige asjakohasem oleks rahvusvahelisele üldsusele vaikselt korrata “Tartu rahu, Tartu rahu” ja ootama jääda (“to wait Russia out”). 

 

Kersti Kaljulaid võiks uhke olla, kui autoritaarne valitsus Kremlis teda “russofoobiks” tituleeriks, kuna see tähendaks, et Kaljulaid on asunud aktiivselt tegutsema mitte ainult eestlaste, aga ka vabadusmeelsete venelaste huvide eest.

 

Jüri Estam