Suvel kui Eesti poliitilises elus saabub “hapukurgi hooaeg”, kui kõik on puhkusel, hakkab ajakirjandusse ilmuma teemasid, mis muidu vaka all hoitakse ja meediasse ei paisatagi.

 

Sel kuul tiriti valgusesse taas teema, mis on paljude inimeste jaoks oluline, aga mille avalikustamisel on ka headele inimestele palju haiget tehtud. Eelmisel nõiajahil kaotas oma töö üks väga hinnatud perearst, täiesti põhjendamatult, võttes paljudelt ära tervenemislootuse. Algatati ka alternatiivravi propageerijate suhtes kriminaalasi, mis lõpetati, sest süütegu polnud. Ometi tõmbus kogu kogukond põranda alla ja abi anti vaid eriti usaldusväärsetele inimestele. Ülejäänud pidid ravima end internetist ravijuhiseid otsides. 

 

Nüüd siis taas räägiti sellest Tallinna Televisoonis Hannes Võrno saates ja kogukond kasvas kuu ajaga mitme tuhande inimese võrra.

 

See teema on MMS ehk Miracle Mineral Solution. MMS on lahus, mis koosneb naatriumkloritist ja tema aktiveerimiseks tuleb segada aine kokku happega. Gaas, mis tekib, on tõuke andja tervenemiseks. Just selle esimese aine tõttu kutsutakse tarvitajaid kloorijoojateks ja torusiilijoojateks.

 

Unustatakse ära, et see aine on paljudel nende igapäevases joogivees, sest seda kasutatakse joogivee puhastamiseks ja küllap on selle silmikipitavat toimet tundnud igaüks, kes nautinud SPA-mõnusid mõnes avalikus mullivannis.

 

MMS kohta kirjutatakse, et ta on võimas oksüdant, mis puhastab keha kõigest sellest, mis sinna ei kuulu: ta oksüdeerib raskemetallid ning muud toksiinid, tapab seeni, baktereid, spoore, viirusi ehk haigustekitajaid. Ja öeldaksegi, et MMS ei ravi, vaid aitab kehas luua tingimused selleks, et keha saaks ise ennast tervendama hakata. 

 

Tunnistan, et mul endal pole olnud hetke, kus oleksin tundnud, et peaksin seda ainet kasutama. Aga olen näinud selle toimet lähedase peal, kus täiesti halvatud käsi hakkas kahe nädala jooksul taas liikuma. Ma pean seda siiani imeks ja teadlaseks kasvatatuna ei oska seda siiani seletada.

 

Küll nägin aga tõesti seda, et kehast hakkas limanahkade kaudu välja tulema kõike seda, mis sinna ei kuulu. Ja ma tean ka, et MMS sissevõtmine on algul lihtne, aga teatud hulgast alates ei suuda inimene seda rohkem võtta. Ja seda me peamegi usaldama. Ja pole vaja karta, et keegi üledoosi saaks. Need, kellel seda vaja ei ole, neil vallandub kiiresti okserefleks ja kogu segu tuleb kiiresti välja. Samas annab sissevõetud MMS meie kehale märgi, et midagi on valesti. On selleks siis aine mürgine koostis, igatahes aktiveerub kogu keha tervendama seda kohta, kus MMS haigustekitajaid leidis. 

 

Sarnaselt toimivad ju tegelikult suurem osa ravimeid, mis loodud teaduspõhise meditsiinitööstuse poolt. Näiteks kogu vähihaiguse keemiaravi. Tappes osaliselt ka kasulikke rakke, pannakse keha ise tervenema. Ja ka selle ravi puhul toimib sama, üledoosi ei kannata keha välja. Ainult ise endale ravivett kurku kallates tunneme sageli ära, et me enam ei suuda. Keemiaravi antakse aga otse verre ja sellest loobuda on raskem. Paljud siiski mingil astmel keelduvad. Hea ravi saame aga ainult siis, kui nende ainete kasutamine on õigesti doseeritud. Inimesed on aga täiesti erinevad, üks vajab iseenda tervendamiseks suuremat doosi, teine väiksemat. Praegu teeb otsuse arst, kellel patsiendiga vestlemiseks vaid napilt 20 minutit, muul juhul tunnetame ja kuulame oma keha ise.

 

Vahe on selles, et keemiaravi, mis on ametlikult kasutusel on sadu ja tuhandeid kordi kallim. Seda ravi ei suuda kinni maksta inimene ise, haigekassa ega ka head annetajad. MMS väikesed pudelikesed maksavad aga kokku 25 eurot ja neid saab kasutada aastaid. Kogus mis manustatakse, on üliväike. Tulemusi nende erinevate ravide puhul me hinnata ei saa. Sest seda pole keegi võtnud vaevaks uurida. Me võime lugeda internetist terveks ravitud vähihaigetest, enamasti pigem „kingitud päevadest“. Ja võime lugeda ka MMS toimel toimunud „imelistest tervenemistest“. See on kõik. Ja ma ei saa aru, miks tänapäeval selliseid uuringuid ei tehta? Uuringuid viivad enamasti läbi uurivad ajakirjanikud, kes saavad hinnangu anda vaid selle järgi, millise rühma ravimitarbijad neile avanevad. 

 

Ma ei käi eriti sageli arsti juures ja proovin kasutada eelkõige vanematelt ja vanavanematelt õpitud ravimtaimedega ravimise kunsti. Aga tänapäevases tiheli elamise ajastus levivad ka sellised ägedad viirused, mis on loodud kiiresti inimühiskonda vähendama. Ja nendega rahvaravi sageli kiiresti hakkama ei saa. Ja kui töö ajab tööd taga, siis proovin ka mina tõhusamaid vahendeid, mida meditsiinitööstus leiutanud. Aga ka selle ravi kättesaamine on paras eneseületus. Sest hästi väljamõeldud perearstisüsteem ei toimi enam. Ma ei tea oma sõpruskonnast kedagi, kelle juurde oleks perearst koju tulnud. Perersti ukse taga istudes annad aga tahtmatult edasi ka portsu viirustekitajaid kõigile ootesaalis viibijatele. Oma arsti kohata aga on aga suur õnn, sest paljud meie arstidest teevad ellujäämiseks teatud ajal tööd ka Soomes. Viimasel korral arsti juures käies pääsesin „löögile“ alles siis, kui palusin ootejärjekorras oodates õel endale kiirabi kutsuda. Iga kord sinna sattudes mõtlen, et ma ei tohi haigeks jääda, ja enamasti ongi järgmine külaskäik alles aastate pärast. Ja kui aus olla, siis vahepealsel ajal ei tunne perearstikeskuses keegi mu käekäigu pärast muret ka...

 

Eesti tervishoid ja tema haigekassa on nagu tugeva nägemispuudega ja ratastooli aheldatud inimene. Ta ei näe ega suuda aidata. Iga sõrm ja keharakk ehk arstid tahaksid aidata, neil on teadmisi, on oskusi, aga kogu süsteem on aheldatud mingite rumalate käskudega. Tema tervendamiseks oleks praegu vaja imearsti, kes ütleks – „Tõuse!“ Ja ma usun, et meie arstid ja patsiendid suudaksid iseseisvalt käia.

 

Seni aga püütakse tervishoidu ravida loitsusõnadega muutes „haigekassa“ – „tervisekassaks“ – lootes, et positiivsete sõnade kasutamine muudab iseensest patsientide ja arstide suhteid.

 

Küllap muudabki, aga miks kulutada neile loitsusõnadele nimevahetusel miljon eurot terviseraha, seda mis annaks võimaluse teha operatsioone haigetele, kes seda pikkisilmi ja aastaid on oodanud?

 

Kas need inimesed peavad ikkagi otsima tervenemist alternatiivravisüsteemis ja vanadest headest ravimtaimedest või võiks 21. sajandil leida tee ühendada alternatiivravi ja riiklik meditsiin. Inimeste hüvanguks, sest ükskõik kui palju me oma tervist ei loitsi – ela tervislikult, spordi – siis keha kulub aastatega siiski.

 

Kristel Vilbaste,

This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.