Isegi kui elu pidavat suveajal kerge olema, kui uskuda laulusõnu ooperist “Porgy ja Bess”, möödub 2018. aasta suvi Põhja-Euroopas tegelikult rohkem üle kivide ja kändude.

 

Ma ei pea silmas niivõrd põuda, mis on laastanud Eesti põldusid viimastel nädalatel ega ka ebatavaliselt palavat juulit üldisemalt. Ka mitte suuri tulekahjusid Rootsis, Lätis ja mujal maailmas. Õnneks on Eesti pääsenud kergemini, mis põlengutesse puutub. Sellegipoolest püstitab jäätise, pudelivee ning külma õlle müük meil siin ennenägematuid rekordeid.

 

Jutt käib ikka leitsakust suures poliitilises elus, eriti mis puutub sellesse piirkonda, mida vene ideoloogid “lähivälismaaks” ehk oma mõjusfääriks nimetavad. Seega on siin jälle fookuses need riigid Venemaa lääneserval, kes end 30 aasta eest Kremli haardest enam-vähem välja rabeleda suutsid. Hiljuti kruvis meie kandis küllaltki suurt närvipinget üles kahe suurriigi juhi – Donald Trumpi ja Vladimir Putini – kohtumine Soome pealinnas 16. juulil.

 

Tallinnas paikneva Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu nimetab Trumpi Euroopa-turneed “katastroofiliseks” (Vt. “Trumpi ellujäämisvõitlus”, Postimees, 30.07.2018). Ta nendib, et see algas “Saksamaa ja Suurbritannia siunamisega ning lõppes Putini ees  lömitamisega.” Ka USA ajakirjanduse parempoolne tiib tundub üldiselt mõistvat, et Putin käitus Helsingi pressikonverentsil enesekindlamalt kui Trump, seda tegelikult domineerides. 

 

Minu abikaasa loeb praegu venelanna Sana Krasikova romaani “The Patriots”, mis räägib muuhulgas sellest, kuidas Franklin Delano Roosevelt imetles Stalinit. Ameerikat on nüüd siis tipptasandil teist korda hilisajaloos tabanud russofiilia, mis kutsub esile rahutust tekitava deja vu tunde.

 

Kui NATO tervikuna tundub seekord suhteliselt “terve nahaga pääsenud olevat” (Stoicescu sõnutsi), vähemalt mis puutub selle organisatsiooni tippkohtumisse Brüsselis, siis väiksemate ja ohustatumate NATO liikmesriikide kohta see kahjuks nii lihtsalt ei käi. Siin arutusel olevad arengud on kutsunud esile teatud kainenemise Kirde- ja Kagu-Euroopas, eriti riigikaitselises tähenduses. Balti riikide liitlased NATOs on muutunud vähem kidakeelseks sel aastal, juhtides tähelepanu suurtele lünkadele meie regiooni kaitsevõimes. Eesti poliitikud paistavad seepeale talveunest vähehaaval ärkamas olevat. Vt. näiteks analüütilist teksti Postimehes 21. juulist: “Kaitsekulu kasvu mõju: õhutõrje jah, tankid võib-olla”. Ent karu ise ei maga. Juuli viimasel pühapäeval kostitati  Vladimir Putinit näiteks Peterburis suure mereväeparaadiga.

 

Sinimägedel aga, kus korraldati traditsiooniline leinaüritus 28. juulil mälestamaks tuhandeid sealsetes tõrjelahingutes 74 aasta eest elu kaotanud eesti sõjamehi, teatati Eesti Konservatiivse

Rahvaerakonna juhtfiguuridele Mart Helmele ja Henn Põlluaasile, et nendele sõna seal ei anta, kuna seda teha “olevat ohtlik”. 

 

Balti riikides hoiti vahepeal hinge kinni, kartes, et Ühendriikide president võib Soomes Vene juhile suuri poliitilisi järeleandmisi teha. Õnneks tundub, et Donald Trump ei tunnistanud seal olles Krimmi annekteerimist Vene Föderatsiooni poolt legitiimseks. Küll aga ajas ta NATO väiksemad ning kergemini haavatavad liikmesriigid närvi pärast Soomest lahkumist, rääkides näiteks montenegrolaste väidetavasti agressiivsest olemusest ning küsides, kas tasuks ikka kolmandat maailmasõda alustada tollele väikeriigile appitõttamisega. 

 

Endine NATO vägede ülemjuhataja kindral Wesley Clark (oli demokraatide presidendikandidaat USAs a. 2004) kommenteeris hiljem, et montenegrolaste jaoks peab selline sõnum küll “luupainaja olema. Montenegrolased arvasid, et saavad end edaspidi turvalisena tunda, olles NATOsse pääsenud, mis annab neile demokraatia rajamisel kindlustunnet juurde…”. Venelased on  juba korra püüdnud riigipööret Montenegros läbi viia oktoobris 2016, kui Montenegro valitsuse andmed

peaksid tõele vastama. 

 

Venemaa on siiani lähtunud teadmisest, et USA ei kavatse jätta reageerimata millise tahes NATO liikmesriigi ründamisele välisvaenlase (agressori) poolt. Nüüd tundub USA varasem pühendumus kollektiivkaitsele peaaegu aga savijalgadel seisvat.

 

Varem Obama administratsioonis töötanud analüütik Jeffrey A. Stacey nendib oma hiljutises arvamusloos “A Russian Attack on Montenegro Could Mean the End of NATO” (avaldati kirjastus Foreign Policy portaalis 27. juulil), et NATO võib Moskvalt just seal surmahoobi saada, ilma et Venemaal oleks üldse tarvis NATO teiste liikmesriikidega füüsiliselt rinda pista. Pole ka välistatud, et kärbsed Donald Trumpi peas Montenegro suhtes said äsja sinna pandud just Vladimir Putini poolt.

 

Kui lähtuda kõnekäänust “pole halba heata”, siis selle eest tuleb Donald Trumpile küll plusspunkte anda, et ta juhtis Euroopas olles jõuliselt tähelepanu Saksamaa haavatavusele ja santažeeritavusele, mis puutub sakslaste ja tegelikult veel mitme Euroopa riigi arvestatavasse sõltuvusse Vene maagaasist. Venemaalt lähtuvat Nord Stream gaasitoru probleeme on Vaba Eesti Sõna minevikus ju korduvalt käsitlenud.

 

Euroopa tulevikule mõeldes paneb USA president siinkirjutaja nihelema oma nõudega, et Berliinil tuleb oma kaitsekulutusi suurendada. Paljudel vanematel inimestel on hästi meeles, mis juhtus eelmistel kordadel, mil Saksamaal oli suur ja hästi relvastatud sõjavägi. Äkki tuleks hr. Trumpil end vaos hoida või saame tõesti varsti tugevasti relvastatud Saksamaa. Ja kui tänapäeva populismitendentsidega arvestada, ei suuda keegi garanteerida, et kahekümne või kolmekümne aasta pärast pole Saksamaal uuesti võimul mingisugused ekstremistid. Võibolla kõlab see liialdatult, võibolla on hirmul suured silmad, kuid siiski parem karta ja Saksamaad mitte laialdaselt relvastada, kui et kahetseda. 

 

Futuroloogiliselt väljendades: Helsingi oli vist vaid esimene etapp suhete soojendamises sellise Venemaaga, mille kardetavust Trumpi toetajatest USA evangelistid (näiteks) kas ei taha või ei oska oma pahaaimamatuses näha. Selles mängus käib praegu alles eelpositsioneerimine. Juhul, kui me pääsesime seekord tõesti esialgu “terve nahaga”, võivad suuremad löögid meid veel alles ees oodata, sellist kardetavat malemängu nõnda edasi arendades.

 

Eestis toimuvad suhteliselt varsti aga üldvalimised. Ka nende osas ei tundu pilt pilvitu olevat. Sellest pikemalt aga juba tulevastel kordadel!

 

Jüri Estam