Mõnd mustrit või rahvarõivaid vaadates näeme värve ja märke, märkidest kokku pandud mustreid. Oleme kindlad, et teame täpselt, mida näeme: hindame ning mõtestame nähtut omaenda teadmiste, oskuste, emotsioonide ja väärtushinnangute valguses. Rahvariided, mustrid, geomeetriliste märkidega vaibad, puusse lõigatud või põletatud märgid õllekannudel ja veimevakkadel, puna-valge mustriga kirivööd, Kihnu naiste kootud kindapaarid muuseumis ja käsitöökaupluses äratavad meis tundeid – kes rõõmustab ja vaimustub, kes põlastab või jääb ükskõikseks. Mis siin uut on? Kinnas on kinnas, sokk on sokk ning vöökirjaga võib kenaks kaunistada trükiseid, kodulehti, T-särke ja poekotte. Vanad mustrid on juba ammu kokku kogutud, kõik vajalik ja väärtuslik mäluasutustesse talletatud – võta eeskuju, kopeeri ja kasuta. Umbes nii alustan oma loenguid maailma eri paigus.

 

Nii lihtne see siiski ei ole. Märkide keel, värvikeel, helikeel, kehakeel, kõnekeel, pildikeel – kuidas on need seotud? Sada aastat tagasi ei olnud kombeks koguda selgitusi, miks mingit mustrit või värvitooni on kasutatud või mida tegija mõtleb ja kogeb, kui käsitööd teeb. Ent vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik … see on ju tühjus!? Tegija kavatsuste kohta leiab fragmente ja tükikesi, kuid väga palju on kaotsi läinud, kogumata jäetud, hävinud, ununenud, moondunud – sisu ja eluvaim on rahvaloomingust justkui välja imetud.

 

Kristjan Raud on kirjutanud: „Ilu loomine on Eestis muistsetel aegadel kõrgemal astmel olnud kui praegu, seda tunnistab rahvaluule, seda tunnistavad endised Eesti ehted ja kaunistatud majaasjad.“ Ta ei räägi ilust lihtsustatud tasandil, et midagi on ilusaks kaunistatud:

„Lihtsad helid äratavad meites igaviku tundmusi, lasevad midagi kõrgemat, tundmata aimata. Kui sarnased virgutused ja aimdused võimalikud on, siis on üks parem, täielikum ilm olemas, millest nad pärit … .“ Kus on see parem ja täiuslikum maailm? Millist muinasmaailma ta oma vaimusilmas nägi, mille väravaid ta oma loomingus kujutas? 

 

Lapsena käisin isaga Lennart Mere filmi „Linnutee tuuled“ (1977) esilinastusel kinos Sõprus. Filmis jutustab meie ühistest soome-ugri mentaalsetest juurtest, kosmogoonilisest, mütoloogilisest maailmapildist ja sellega seotud keelest vanim läänemeresoomlane, Tamulast leitud 4000aastane luukujuke. Kaljo Põllu soome-ugri ekspeditsioonil Mansimaale (1983) mõistsin kohapeal inimestega vesteldes, kuivõrd on käsitöö, ehted, märgid, värvid ja rituaalid omavahel seotud. Ühe võtme leidsin ka filmist „Toorumi pojad“ (1989): karupeiedel kantakse märkide ja tegude vahendusel ette igavikuline lugu, kuidas inimene ja karu on loomismüüdi pealtnäha lihtsa rituaali kaudu omavahel seotud. Kui vaataja ei tea neid lugusid, mida peiede ajal järjest lauldakse-mängitakse-kujutatakse, siis ta ei saa aru, mis selles ühiskonnas filmimise hetkel toimub. Vaja on tõlki.

 

Omavahel kaugel ajateljel ja geograafilisel distantsil kultuuride ornamentide, märkide ja rituaalide tõlkija rollis on olnud ka kunstnik Tõnis Vint. Tema koodisüsteem filmis „Lielvārde vöö“ (1980) on samuti võti mõistmaks inimkultuuri vaimset poolt geomeetriliste märkide, kindakirjamustrite kosmilise rütmi ja vöökirja matemaatika kaudu. Tema ateljeeloengutel mõistsin, et pealiskaudses ja kiirustavas maailmas oleme unustanud inimolemise põhialused, elu algolemuse ja pühaduse. 

 

Juri Lotmani järgi on suulises kultuuris märkide abil „üles kirjutatud“ igavikulisi tekste. Kultuur, mille sihiks on kord ja igaveseks antud tekstide korduv taasesitamine, nõuab kollektiivse mälu vastavat korraldust. Kiri pole siin hädavajalik, selle osa täidavad mnemoonilised sümbolid. Mul on Setomaal ja Kihnus kaks teejuhti ja tõlki, elava pärimuse kandjat, kellelt olen kogunud pikka aega hulgaliselt suulist allikmaterjali. Mustri-märgi tähendusse süüvimine laulude, uskumuste, kommete, perelugude ja inimese intiimsete kogemuste kaudu nõuab süvenemist, arusaamist ja aega. Naljatamisi ütlen, et ühte märki võib avada seitse ööd ja päeva lugusid rääkides. 

 

Kunstnikud Raud, Põllu ja Vint ei spekuleerinud, vaid nende puhul on tegemist üldinimliku sünteesimise ja eraldiseisvate tükkide kokkulappimisega. Juri Lotman on avanud aga mitmetähenduslikkuse: ornament on mnemoonilis-sakraalsete ja rituaalsete sümbolite ahel, mis meenutab mõtet; ornament ja märk on mälu teenistuses ning suulise kultuuri „kirjaoskuse“ ilming. Kunstnikuna lugusid ja mustreid ühendades märkangi igavikulist, argielust kõrgemat, vaimset ja nähtamatut, mis on rahvaloomingus kujustatud nähtavaks.

 

Visuaalse emakeele mõiste avanes mulle paarkümmend aastat tagasi tänu etnosemiootika ühe rajaja Pjotr Bogatõrjovi Böömi-Määrimaa rahvarõivaste funktsioonide kohta tehtud uurimusele (1971). Traditsioonilises kultuuris on rõivad ning kandja tihedalt ja intiimselt omavahel seotud ning sõnapaaride „meie kirjandus“, „meie kunst“, „meie kultuur“, „meie klass“ ja „meie inimesed“ emotsionaalse värvinguga ühtivad ka „meie rõivas“ ja „meie emakeel“. Ta rõhutab, et emakeel ja meie rahvarõivas on meile kõige lähedasemad kõikidest keeltest ja rõivastest. Paikkonna inimesed ise teavad neid märke ja lugusid, oskavad oma visuaalset emakeelt, teistele on see mustrite ja märkide kogum aga võõrkeel.

 

Mulle tundub, et meie enda rahvakunst on meile võõrkeel: oleme oma emakeele sisu ja lood ära unustanud. Visuaalne emakeel – nähtavaks kujustatud mõtted, elamused ja kogemused,

jagatud lood ning lapsepõlvest kaasa saadud meele- ja keelemustrid – tasub siiski uuesti avastada. Kristjan Raua kunagistele sõnadele toetudes: modernsust ei saa ehitada tühjale tuulele, sest tugev tulevik toetub mineviku paremiku vundamendile. 

 

Kärt Summatavet,

kunstnik ja õppejõud

 

Artikkel ilmus Sirbis 20. juulil 2018

 

Kärt Summatavet on kunstiteaduste doktor, ehtekunstnik ja õppejõud, kuid ka vabagraafik ja raamatugraafik, kes on sügavuti uurinud vanade ehete salakeelt ja arhailisi märke. Neid kasutab ta ka oma töödes. Tema doktoritöö käsitles naise elukaare etappe traditsioonilises kultuuris.

 

Kärt Summatavet on üks tänavuse Kotkajärve Metsaülikooli 2018 lektoritest.