Meid lahutab vaid mõni päev 23. augustist, mis oli ilmselt möödunud sajandi kõige mustem päev, kui sellesse pöördepunkti “idaeuroopa-keskselt” suhtuda. 23. augustil 1939 Stalini ja Hitleri vahel sõlmitud Mittekallaletungileping Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel ehk Molotov-Ribbentropi pakt (MRP) või õigemini selle lepingu salaklauslid päästsid II MS valla koos kõigega, mis sõjale veel kauaks järgnema jäi.

 

Ida-Euroopa kannatab tänase päevani selle mõjude all. Eesti põldudel vedeleb lugematul hulgal kolhooside varemeid ning Narva on jäänud tolle linnakese 75. a. taguse piltilusa visuaalse mineviku asemel inetute agulite kobaraks.

 

Meil on põhjust neid sündmusi meenutada mitte vaid käesoleval, aga ka tuleval aastal. Järgmisel neljapäeval avatakse siis Tallinnas Maarjamäel suuremõõtmeline kommunismiohvrite memoriaal ja sealsamas – ühe orgaanilise osana sellest mälestamise müürist – ka hukatud ning hukkunud Eesti ohvitseride mälestusmärk.

 

Tuleval 2019. aastal ei möödu mitte ainult 80 aastat MRP sõlmimisest, vaid ka 40 aastat Balti apelli avalikustamisest. Balti apell oli mäletatavasti 45 okupeeritud Balti riikide kodaniku julgust nõudev märgukiri ÜRO peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada MRP koos salaprotokollidega, kuulutada need õigustühisteks ja taastada Balti riikide iseseisvus.

 

Balti apellile reageeris tollal Euroopa Parlament. Otto von Habsburgi algatatud "Resolutsioon olukorra kohta Eestis, Lätis ja Leedus" 13. jaanuarist 1983 toetas märgukirjas esitatud nõudmisi. 

 

2009. a. kuulutas Euro-parlament 23. augusti – MRP allkirjastamise kuupäeva – stalinismi- ja natsismiohvrite mälestuspäevaks. Tänapäeval kipub mälestus kurja juurest ehk Stalin-Hitleri lepingust kui sellisest kommunismi- ja natsismiohvrite tähtpäevale kahjuks natukene juba varju jääma ja Balti apell tundub olevat tänamatult hoopis unustusse vajumas. 

 

1997. a. ilmunud “Kommunismi must raamat” teadvustas laiemale avalikkusele kommunistlike režiimide olemust ja esitas kokkuvõtte nende ohvrite ligikaudsest arvust – kokku üle 100 miljoni

hukatu ja hukkunu. Managem silme ette Rootsi kogu elanikkond, et saada mingitki käegakatsutavat ettekujutust ohvrite arvust, ja korrutagem seda siis kümnega. Neist sajast miljonist ligemale 65 miljonit jättis oma elu Mao-aegses Hiinas ja 20 miljonit Lenini ja Stalini aegses NSV Liidus. 

 

Rein Taagepera andmete kohaselt on meie väike Eesti II MS ajal ja selle tõttu ka hiljem per capita üks kõige suuremaid inimkaotusi kandnud maadest Euroopas. 

 

Eestist maapakku sunnitud kümnete tuhandete eestlaste kohta on minevikus öeldud õige mitut moodi. Väliseestlased, ulgueestlased ja ekstreemsetel juhtudel “emigrantlikud jätised” ning “uppuvalt laevalt põgenenud rotid”. Tegelikkuses ei kujuta pagulaseestlane endast aga kommunismiohvrit vähem kui kümned tuhanded küüditatud ja sajad tuhanded Eestisse jäänud – nende hulgas ka mitte põgenema pääsenud – kaasmaalased. Otsesed vintsutused, mida küüditatud kannatama pidid olid üldreeglina küll mitu kraadi karmimad pagulaste omadest, kuid ometi oleme kommunismiohvrid kõik. Nii saan mina sellest aru. Paljud surid teekonnal nii Siberisse kui ka võõrasse vabadusse. Kogu see suur seltskond, kes pääses läände Teise maailmasõja ajal 1944. a. septembris, ei lahkunud kodunt vabatahtlikult, vaid söödi Eestist välja. Pole siin tegemist mingi väliseestlusega ega isegi mitte niisama pagulastega, vaid inimestega, keda Punaarmee oma tääkide ja NKVD oma püstolite ja piinariistade ähvardusega

kodudest välja tõrjus. 

 

Kogen pidevalt, et ka minu ja mu pereliikmete saatused kukkusid välja suisa radikaalselt teisiti, kui asjad oleksid vaikselt ja rahulikult Eestis evolutsiooniliselt vana viisi edasi areneda võinud pärast 1940. aastat, kui poleks olnud seda rämedat võõraste sekkumist Balti riikide elanike kollektiivsesse käekäiku. Eesti, Läti ja Leedu elanikud ja ka eksiilis elanud inimesed on kõik totalitaarse NSV Liidu ja totalitaarse Saksamaa sekkumise ohvrid, kui välja arvata sellised baltlased, kes töötasid vabatahtlikult Stalini kaasajooksikutena ja need väga üksikud, kes olid Hitleri abilised kõrgetel kohtadel. Kodumaast ilmajäämine pole mingi suur õnnistus, ükskõik, kuidas seda varasematel aegadel propagandistide ja rumalate inimeste poolt serveeritud on.

 

Seega võiksid kõik ellujäänud võõrsile vastu tahtmist kas viidud või sattunud eestlased ja nende järeltulijad võtta seda peatselt avatavat mustast kivist rajatud suurt mälestuspaika omana. See on memoriaal kõikide Eestis okupatsioonide kurja käe kaudu kannatada saanud 

inimeste mälestuseks, kuhu on võimalik lilli viia ja mõtteisse jääda. Tegemist on selgesti (sisuliselt) sakraalse rajatisega.

 

Kõnesolev mälestusmärk on erakordselt mastaapne, võrreldes teiste analoogiliste memoriaalidega muudes riikides. Äkki on see koguni suurim teadaolevatest kommunismiohvrite memoriaalidest ja sammastest? 

 

Kaks suhteliselt kõrvuti asuvat kõrget ja tumedat müüri (vahemaa nende vahel tundub olevat ca. neli-viis meetrit ehk 15 jalga) siis lageda taeva all, mis võib kutsuda mõnel müüride vahele sattunud külastajal esile isegi klaustrofoobse tunde. Memoriaali müürid asuvad lausa 200 meetri ehk 650 jala pikkusel rajal. Müüride siseküljed on kaetud kümnete tuhandete meie rahva kannatada saanute nimedega. Ilmselt andis Washingtonis asuv Vietnami veteranide mälestusmüür inspiratsiooni selle Eesti pealinnas nüüdsest paikneva monumentaalse rajatise jaoks. “Elektrooniliselt on kättesaadavad kõikide kommunismiohvrite nimed, kuid seinale söövitatakse nende inimeste nimed, kes on kas hukatud, vangistuses surnud või küüditades 

surnud”, ütleb Eesti Mälu Instituudi uurimisjuht Toomas Hiio.

 

Praegune koalitsioonivalitsus Eestis mulle isiklikult eriti ei istu, kuid suur osa tänust kõnesoleva memoriaali valmimise eest kuulub koalitsioonis osalevale erakonnale Isamaa.

 

Ei meeldi veel üht-teist. Näiteks see, et kommunismiohvrite müür(id) on asetatud lausa vahetult Nõukogude okupatsiooni aja sovetliku-võõra obeliski kõrvale Maarjamäel. Kommunismiohvrite

memoriaal pidanuks paiknema omaette lagendikul, kasvõi Kadrioru pargis. Ent selle asemel et viriseda, tuleb olla tänulik selle eest, mida meile antud on.

 

Jüri Estam