Ilma metsata oleksid eestlaste tervishoiukulutused astronoomilised. Tänapäeva noorem põlvkond kipub olema haigem kui nende vanemad. Üks selle põhjuseid võib olla vähene kokkupuude loodusega ja ebaloomulik keskkond. Paljud terviseprobleemid tulenevad lihtsast tõsiasjast, et inimeste elu möödub siseruumides. Kui inimene vaatab liiga harva taevasse, jääb ta hing haigeks. Meie organism ei ole niisuguseks eluks kohastunud.

 

Keegi ei saa lõpuni aru, kuidas mets meie tervist mõjutab, aga me tajume seda vaistlikult. Uuringud näitavad, et mets vähendab stressi, võtab maha lihaspingeid ja alandab vererõhku, aga mismoodi ta seda teeb? Lugesin äsja artiklit metsa mõjust inimese immuunsüsteemile. Teadlased on välja uurinud, et metsaskäinutel suureneb lümfotsüütide hulk ja tänu sellele saavad pahalased meie organismis hävitatud. On tehtud igasuguseid põnevaid uuringuid, aga mets ja selle ravivõime on endiselt müstilised. See teebki asja huvitavaks.

 

Üks tänapäeva kuulsamaid loodusteadlasi, sotsiobioloog Edward Wilson on püstitanud biofiilia hüpoteesi ja ma usun seda. Wilsoni seisukoht on, et inimese keha ja vaim peavad loodusega võimalikult palju kokku puutuma, muidu ei kasva temast täisväärtuslikku inimest. Olen veendunud, et kui lapsel on võimalik kasvada koos rohelise maailma või koduloomadega, eelistavad kõik lapsed intuitiivselt olla võimalikult palju elusloodusega. Selline instinkt on sünnipärane. Lastel, kes viibivad palju looduses, on hoopis vähem käitumis- ja tähelepanuhäireid. Tähelepanu normaalseks väljakujunemiseks on oluline keskkond mets ja aed, kus lapsi ei ümbritse pidevalt palju ärritajaid. Mõtleme küll, et laste suurim soov on nutitelefon ja tasakaaluliikur, aga pigem on paljude laste unistus kolida maale ja võtta koer. Alles siis, kui nad seda ei saa, hakkavad nad unistama telefonist ja liikurist. Olen päris kindel, et kui lapsed kasvavad looduse keskel ja neid ümbritseb hea sõna, siis kujunevad neist terved ja normaalsed inimesed. 

 

Loodusel on üsna tugev teraapiline mõju nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. Paljud on kuulnud lugusid, kuidas vanaks jäänud sugulane elab üksi maal majas, mille katus tilgub läbi ja ahi ei tõmba. Arvatakse, et vanur ei saa enam maal hakkama, ja talle leitakse koht keskküttega hooldekodus. Ta läheb sinna sügisel ja kevadeks on surnud. Vanema põlvkonna inimene suudab kõik üle elada, aga kui viia ta minema oma koduõuest, harjumuspärase looduse keskelt, siis on see fataalne. Sellised igapäevased lood tõendavad biofiilia hüpoteesi, et kogu elu looduse keskel elanud inimese suurim traagika on, kui ta oma loomulikust keskkonnast lahutatakse.

 

Mets aitab väärikalt vananeda. Jaapanis tehti uuring selle kohta, kuidas metsas viibimine mõjutab vanemate inimeste tervist. Selgus, et kui vanemad inimesed saavad piisavalt metsas käia, siis tunnevad nad vähem kroonilisi valusid ja on üldse märksa paremas toonuses. Seega ei pruugi jaapanlaste pikaealisuse saladus peituda ainult nende toidus, vaid ka metsas.

 

Näib, et riigid, kus on rohkem rohelist loodust, on sotsiaalselt tervemad ja stabiilsema ühiskonnaga. Kui nüüd edasi mõelda ja tänapäeva maailma vaadata, siis võib inimese ja looduse seoste kohta päris huvitavaid järeldusi teha. Kergesti kipub tekkima mõte, et kogu maakera on tuksi keeratud, välja arvatud parasvööde. Mets on rahusobitaja. Inimesed, kes teevad küttepuid, ei lähe sõdima.

 

Maailm oleks palju tervem, kui migratsioon toimuks sama laiuskraadi piires. Siis poleks rahvuste sulandumine nii valulik. Inimene on geograafiliselt kodeeritud: parasvöötme rahvad on lõunamaalastest rahumeelsemad, ühiskonnad on stabiilsemad. Globaliseerumine on toonud kaasa suure väärmõtlemise, et kõiki rahvaid saab edukalt segada. Elu näitab, et ei saa. 

 

On üldiselt teada, et parasvöötmelises kliimas elavate rahvaste vaimsed võimed kipuvad suuremad olema. Võib ka teist pidi öelda: mida rohkem on meie ümber metsa, seda suurem on inimeste vaimne kapatsiteet. Mets on meie jaoks suur väärtus, mis on seotud nii parema tervise, loovuse kui ka südamerahuga. Eesti suuremaid hädasid ja ühtlasi suuremaid vedamisi ongi see, et oleme just siin, kus oleme. Meie naabrid ja põhjamaa talv mõjutavad meid rahvana alateadlikult mõtlema ja elama just nii, nagu seda teeme. Seni oleme päris hästi hakkama saanud. 

 

Meie vaimse tervise jaoks on tähtis tunda ennast millegi suurema osana. Looduses tekib see tunne iseenesest, keegi pole meile seda õpetanud. Mere ääres, metsas või tähistaeva all tunneme ühtekuuluvust looduse ja looduga, tunneme end osana sellest, kus oleme. Kortermaja trepikojas millegipärast sellist pühalikku tunnet ei teki. Keegi ei mõtle tavaliselt, et ta on suurema kortermaja osake.

 

Raamatus „Lindvistika” kirjutasin nn sidrunihüpoteesist. Sidrunihüpotees lähtub sellest, et aju on mingis mõttes üsna primitiivne organ – kui inimene näeb sidruni pilti, siis aju valmistab keha ette sidruni söömiseks. Vallandub biokeemiliste reaktsioonide kaskaad ja kui inimene sidrunit hammustada ei saa, siis läheb ta stressi. Kui tehiskeskkonnas elava inimese aju pommitatakse kogu aeg valesignaalidega, siis kurnab see viimaks ära. Metsas tunnevad paljud suurt vabanemist, sest valesignaalid kaovad. Aga ei ole halba ilma heata, mõnikord tuleb aju primitiivsus meile kasuks. Näiteks töö ajal me metsa minna ei saa, kuid saame panna seinale ilusa looduspildi ja aju reageerib nii, nagu oleksime metsas. 

 

Jälgin hämmastusega, kui uskumatult kiiresti laienevad valdkonnad, mis pakuvad tehismaailma inimestele teraapiaks metsakogemust. Välja on mõeldud tuhandeid metsaga seotud teraapiaviise. Kuni selleni välja, et linnainimestele korraldatakse tervendamiseks tavalisi metsajalutuskäike. On huvitav, et uuringute järgi eelistavad inimesed minna võimaluse korral just sellisesse metsa, milles on säilinud ürgsus ja muinasjutuline salapära. Suured samblased puud ja vulisevad ojakesed – see tõmbab meid ja olen veendunud, et vanadel metsadel on inimese tervisele rohkem anda kui noortel. See ongi metsamüstika.

 

Inimese seisundit ja meeleolu mõjutavad tugevalt ka lõhnad. On kurb, et meid ümbritseb pidevalt nii palju tehislõhnu, kuigi parasvöötme loodus on lõhnarikas, eriti suvel. Lõhnad on tähtsad.

 

Eestlaste jaoks on tavaline seenel- ja marjulkäik hingepuhastamise vorm, mille teraapilisust tunneme 

ka siis, kui seda endale ei teadvustagi. Isegi kui metsast seent ega marja ei saagi, peab inimene kevadeni ikka vastu, sest tegelikult läheb ta metsast midagi muud otsima. Ta läheb endale korviga tervist tooma.

 

Vanasti ei läinud terve mõistusega inimene soo peale tuiama. Miks ta olekski pidanud? Aga nüüd, kui paljud meist on loodusest eemale elama asunud, on lood pisut teisiti. Mets ei tervenda meid enam loomulikult ja iga päev, aga aju vajab endiselt aeg-ajalt kalibreerimist. Oleme oma ürgsed tervendamisviisid unustanud – jooga ja meditatsiooni pärismaised vormid on seenelkäik ja rabas uitamine. Ja kes ei käi metsas, see tervendab ennast koduaias, torkab sõrmed mulda või teeb puid – seegi on väga teraapiline. Minu meelest on huvitav, et alateadlikke tervendamisasju tehakse olukorras, kus katust pole pea kohal, see on parajasti „ära sõitnud”. Ja meie vaim on pisut uitama läinud, et loovusesaagiga naasta. 

 

Eestlane, nii noor kui ka vana, otsib taas sidet oma ürgsema poolega ja läheb rappa. Imetlen  linnarahva suurt kohanemisvõimet, maal ja metsas kasvanud inimesed on paigatundlikumad ja kohanevad muutustega aeglasemalt. Seda mõtet võiks edasi mõelda nii, et kui me tahame rahvana ellu jääda, siis on meil vaja inimesi, kes hoolitsevad linnakultuuri eest, ja inimesi, kes hoolitsevad maakultuuri eest. Eesti imeline eripära on äärmiselt tihe põimitus: ühe jalaga oleme kõik maal ja teisega linnas. Me saame endale lubada kaht elustiili. See meeldib mulle. Võimalus elada korraga unes ja ilmsi.

 

Valdur Mikita

 

Eesti Päevaleht

22. sept. 2017