Erinevad rituaalid ja kombetalitused paistavad olevat inimkonnale tingimata vajalikud, täites tihti hingelisi vajadusi. Klassikaline näide sellest on tava saata elutee lõpule jõudnud riigijuhte viimsele teekonnale austusavaldustega.  Meenuvad John F. Kennedy ja aasta 1963. USA presidendi kirst suurtükialusel, saduldatud, kuid ratsanikuta hobune kirstule järgnemas. Igal rahval on ka spetsiifilised oma rituaalid. 

 

Mõnedes eesti kodudes oli vanasti tavaks sünnipäevalast “üles laulda” ehk lauluga äratada. Eesti ajal, kui elekter oli maal veel haruldane ja lambiõli kallis, “peeti videvikku” paljudes kodudes, kuna Põhjala päike loojub aeglaselt. “Toas on hämar, sest pimeneb ilm. Ja hämaras selgelt ei seleta silm”, kirjutab oma luuletuses üks Anni nimeline naisterahvas (luuleread leitud Internetis). Kui talus töötegemine natukeseks soikus, jäädi juttu ajama. Varsti ei tarvitsenud sa oma sugulase nägu pimeduses enam üldse näha, mõtlikuks muutunud häält küll aga kuulda.

 

Kombetalitused on muidugi leiutatud asjad, sageli pika kujunemislooga. Ka tänapäeva Eesti “leiutab end ümber”. Kinnistame aasta-aastalt uusi vajalikke tavasid. 22. septembril tähistati meil erinevate tseremooniatega juba mitmendat korda vastupanuvõitluse päeva. Ajalehe Postimees juhtkirjas nenditi: “1944 a. sügisel, kui Saksa okupatsioon lõppes, taastati Eesti Vabariigi põhiseaduslik valitsus Otto Tiefi juhtimisel. 22. septembril 1944 asendas Nõukogude sõjavägi vägivaldselt sinimustvalge Eesti lipu Pika Hermanni tornis punalipuga. Algas Nõukogude okupatsioon. Ja algas ka vastupanu punasele okupatsioonivõimule.”

 

Käisin ise ka samal kuupäeval Metsakalmistul, kus justiitsminister Urmas Reinsalu ja Korporatsioonide Liidu esindaja asetasid pärjad Tiefi hauale. Kahjuks pole meil üldse andmeid selle kohta, kus veel mitme Tiefi valitsuse ministri viimne puhkepaik asuda võiks. See pärgadepanek osutus väärikaks sündmuseks.

 

Heakskiiduga tuleb suhtuda ka mälestusteenistusse meenutamaks 1944. a põgenemist Läände Eestist, mis toimus mõned päevad varem Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu ja selle liikme Iivi Zajedovi initsiatiivil. EELK peapiiskop Urmas Viilma pidas kõnesoleval jumalateenistusel Tallinna Jaani kirikus kaasaelava jutluse veidi alla sajale inimesele. See kujutas endast sisuliselt nn “suurpõgenemise” meenutamise peaproovi siin, kui mitte arvestada varasemate mälestamistega, mis leidsid aset 90ndatel. Aasta pärast möödub 75 aastat perioodist, mil Eestisse uuesti sisenev naaberriigi Punaarmee pani 80 000 inimest oma kodudest lahkuma, sundides tegelikult miljoneid inimesi üle kogu Euroopa ohutundest oma kodusid hülgama. Eelistaksin isiklikult, et saaks sama palju räägitud nendest, kes meie vanemaid kodunt välja ajasid kui põgenejatest. Muidu tuleb juttu üksnes neist, kes nagu saba jalge vahel Eestist “lahkusid”, nii nagu Eestis sageli kombeks lohakalt ütelda on. 

 

Kui juba, eelistaksin omalt poolt mitmel põhjusel 22. septembrit ka Eestist lahkuma sunnitud inimeste mälestuspäevaks. Praegune tinglik 19. september tundub olevat suvaline kuupäev selleks, mille ümber käib Eestis jätkuvalt diskussioon. Sakslaste viimane konvoi Tallinnast koos põgenikega lahkus 21. septembril ja oli teel Gdanski (Gotenhafenisse) järgmisel päeval, mil laatsaretlaev “Moero” Läti ranniku lähistel suurte inimkaotustega põhja lasti. Moero oli vaid üks suurtest alustest, mis torpeedotabamuse sai. Seega võiks ja tuleks lüüa 22. septembril hingekella konkreetselt ja eraldi neile, kelle põgenemisteekond küll algas, lõppes aga Läänemere tormistel vetevoogudel.

 

90ndatel oli meil kombeks minna Tallinna lahele ühe Piirivalve laeva pardal ja meenutada 1944. a. tuhandeid hukkunuid pärgade vetteviskamise ja leinaseisakuga. See komme tuleks taaselustada. Võiks ka kaaluda oikumeenilise jumalateenistuse korraldamist septembris, meenutamaks selgesti nii tolleaegseid hukkunuid, kui ka lahkuma sunnitute mälestust üldisemalt.

 

Millele ma väga vastu vaidlen, on Eestis moodi läinud fraasi “paadipõgenikud” kasutamine. Ka Rootsi pagedes põgeneti tihti väiksematel laevadel (“Triinu” näiteks) ja vaid viimases hädas väikseid paate kasutades. Fraas “paadipõgenikud” on eksitav. Pealegi on keelendil “boat people” isegi pisut halvustav ajalooline tähendus küljes, seondudes Vietnami tragöödiaga aastal 1975. Nagu näha, on alust tuleva aasta septembris pikemalt ja avalikult rääkida Eestis ja mujal sellest, mis toimus 1943 ja 1944 aastal kodumaalt lahkuma sunnitute kontekstis, kuna tänapäeva inimeste teadmised paistavad tihti puudulikud olevat. Eriti just noortele inimeste suunatud publitsistiline tegevus oleks kahtlemata tarvilik.

 

Lõpetuseks tuleb aga lisa sündmuste arengule seoses suure rahapesuskandaaliga, mis leidis aset mõne aasta eest taanlastele kuuluva Danske panga Eesti filiaalis, on aga alles praegu suurt tähelepanu pälvimas. Mainekahju, mis Eestile sellest tulenevalt ka veel edasi kaela sajab, saab olema suur. 

 

Meenub lugu projektide arendamise mitmest etapist, kus alguses ollakse küll vaimustatud, vahepeal läheb projekt aga untsu. Projekti viimastes faasides otsitakse juba süüdlasi ja lõpuks ohkavad kõik inimesed, kes polnud projektiga seotud kergendatult.

 

Nüüd alles algab süüdlaste kriminaalkorras otsimine Taanis ja Eestis. Taanlasi hoiatatakse, et nende riigi krediidireiting võib langeda, ja et laenuintressid sellest tulenevalt tõusta. Eestis on oodata samasuguseid probleeme. Võib juhtuda, et vähemalt kaheksa siinset isikut vangi läheb. Eesti ümber keerleb praegu ridamisi korruptsioonijuhtumeid, kaasa arvatud see, et inimesed viivad endiselt kingitusi ja raha arstidele, kuna muidu tuleb meditsiiniteenuste saamiseks pikalt sabas seista. Kui Eesti oli varem edumeelselt digitaalse riigi kuulsus, paistame nüüd aga rohkem silma eesrindlike prügikoristajatena (“Teeme ära” talgud) ja korruptsiooni kalduva ühiskonnana. 

 

Olles kaua suhtekorralduses töötanud, aiman, et ees seisab pikk arvamuste kujundamise lahing, milles taanlased ja isegi Kreml näeksid meeleldi, et Eesti ei jää mitte ainult peamiseks süüdlaseks kogu Danske sekelduses, aga lõpuks ka lihtsalt lolliks ida-eurooplase näoga. Elame-näeme, kuidas me sellest välja tuleme. Asume samas paadis lätlastega, kellel on samuti korrumpeerunud pangandusega riigi maine, nii et sellel hapul lool on kahjuks lausa regionaalne maik juba küljes.

 

Jüri Estam