Paar nädalat tagasi otsisin raamaturiiulist üht vana raamatut, et kirjutada oma vanaisa ja vanaema teadmistele tuginedes uus ravimtaimeraamat. Nagu ikka, on vajalik raamat riiulist alati kadunud, ükskõik, kui hästi raamatuid riiulis liigitada ja paigutada. Loomulikult tuli see välja kõige ootamatumast kohast, minu suure puust malelaua alt.

 

Kuid selle raamatu peal oli veel üks punane nahksete kaantega märkmik, selline nagu neid raamtupoodides nüüd palju müüakse, lootes, et inimesed hakkavad oma mälestusi käsitsi neisse kirja panema. Kas olete ka seda proovinud? Mina olen vähemalt seitse sellist imeilusate kaantega päevaraamatut endale ostnud, kuid pärast paari lehekülge on seal tühjus. Kõige enam on kirjeid ühes sellises, kuhu lasin oma 50. juubelil kirjutada sõpradel. Jah, kuigi elame sotsiaalmeedia ajastul, on enda lugude meenutamine ja nende käega kirjapanemine nii keeruline. Kas me üldse tahame seda?

 

Mis oli siis seal punases päevikus? See on mu kevadel manalateele länud abikaasa Mikk Sarve “elumale väli”. Mäletan, et tema 64. sünnipäeval, nüüd kolm aastat tagasi viskasin õhtul sünnipäevalauas nalja ja ütlesin Mikule, et “tead, malelaual on 64 välja, neid on seal musti ja valgeid, aga ära sellest hooli ja proovi iga ruut samastada ühe oma eluaastaga ja panna kirja selle eluaasta kõige tähtsam asi”. Jah, istusime siis pea terve öö üleval, kleepisime igale malelaua ruudule kollase post-it kleepsu ja hakkasime koos meenutama.

 

Esimene ots oli lihtne, viimased tormilised üheskoos elatud 13 aastat tulid lihtsalt. Pigem oli probleemiks see, et põnevat oli nii palju. Ja pigem tekkis siin arutlus, et pidasime tähtsaks erinevaid asju. Huvitav oleks olnud ka lisada siia teiste pereliikmete ja sõprade arvamusi. Aga siiski said kiiresti need väljad täidetud.

 

Lihtne oli leida erilisi aastasündmusi ka lapsepõlvest. Alates käima- ja rääkimaõppimisest kuni lugemaõppimiseni. Koolide lõpetamised, esimesed armumised, laste sünnid, esimesed töökohad, esimesed raamatud ja filmimuusika... Aga ikkagi on sel elumale laual kokku 64 välja. Raske oli meenutada kõike juhtunut ja seda, mis selles kõige erilisem on. 

 

See “elumale väljak” tuli mulle meelde taas eelmise nädala lõpus, kui käisin sõbra matusel, kelle eluväljasid saigi kokku vaid 64. Ei rohkem. Ja keeruline ongi aru saada, miks Eesti meestel, kes aktiivselt tegutsevad, see elumalelaud üle ei kipu ajama. Ja ei teagi, kas suutis see mees teha sellise kokkuvõtte oma elust. Sest alati on kuhugi tõtt. Ja kas seda vajagi on.

 

Mäletan, et olime Mikuga raamatu “Iseendast algav sugupuu” kirjutamise ajal üllatunud, kui leidsime, et meie esivanemad on elanud pea eranditult kõrgeealisteks. Üks mu vanavanaisadest, kelle kohta räägiti, et ta “vara ära suri”, elas tegelikult just 64 aastaseks. Mis veelgi hämmastavam, oli see, et kõik meie onud ja tädid jäid ellu sõjakeerises, hoolimata sellest, et mõned neist sattusid vangilaagritesse, Siberisse või pidid üle tormise mere põgenema. Kõik. Mis oli sellise elujanu põhjuseks?

 

On asju, mida ei saa enam üle küsida ja selgeks rääkida. Pole võimalik isegi teada saada nende inimeste elumale väljade tähendust. Sest nad on seal teiselpool – Tolles Ilmas.

 

Ometigi on meie rahvatraditsioonides palju sellist, mis ühendab meid sellisel magama uinuva loodusega ajal teispoolsusega. Vanarahva ütlemiste järgi algas mihklipäevast, 29. septembrist hingedeaeg, mille kõige tähtsamaks päevaks peetakse hingedepäeva 2. novembril, kuis selle eelõhtul süttivad meie kodude akendel ja kadunukeste kalmudel sajad tuhanded küünlad. Ja kuidas mardi- ja kadripäevaga selle aja lõpus hakatakse taas kõike uut looma. Ja jõuluks, 

lumevalguse sünni ajal hinged taas rahulikult oma ilma püsima jäävad.

 

Hingedeaeg on tõesti nii pime ja kurb aeg, et me ei teagi, kas leiname kadunud suve ja sooja, selle soojuse tasapisi kustuvaid õisi, kas tunnetame läbi oma keha eluslooduse selle aasta ringkäigu lõppu või paneb nukralt meeli mõlgutama üha vähem ilma soojendav päike või need lõputud vihmahood. 

 

See aeg on nii kurb, et taas hakkavad lehed kirjutama sellest, kuidas Eesti on üks rohkemate enesetappudega maa ja kuidas ära tunda, kui sõber suitsiidimõtteid haub. Või märkame ootamatult, kuidas päevalehtede surmakuulutuste lehed on veninud kaheleheküljeliseks ja õhtuti uudiseid kuulates kuuleme üha sagedamini: “Täna lahkus pärast pikka haigust...” 

 

Kas ongi see aeg nii raske või märkame me lihtsalt pimeduses selliseid asju lihtsamini? Või tunneme niiskuserõskusest tekkinud valu oma kontides ja masendusehoogudes otsime oma valule leevendust välisest valust, mida me nüüd ehk paremini mõistame?

 

Küllap kõik see kehtib. Aga olulisem on sellest väljapääs leida. Elada maailmas sama rõõmsalt nagu suvel, kui maailma asjad meile üldse korda ei läinud. Huvitav, et vanarahvas ristis oktoobrikuu viinakuuks, sest sellesse külma ja märga sügisesse jäi viinaajamise aeg, küllap ka viina ja õlle joomise aeg. Ehk aitas see veidigi masendusest välja? Tänapäeval aitab sügismasenduse vastu koos rändlindudega lõunasse rändamine ja ei ole vist teist aega, kus eestlased nii palju rändaks. Soojale maale, sinna, kuhu pimedus ja külmus ei jõua.

 

Aga kas olete tähele pannud, et see on aeg, kus Eesti pärimuses kõige rohkem räägitakse ka saunast. Ja mitte lihtsalt kontide soojendamisest, vaid sellest, kuidas hingedele pannakse sauna toitu. Küllap siin ongi võti, kuidas jõuluni elada. Soojendada end saunas, olla kogu perega koos, sest saunas käiakse ikka terve perega. Ja põletada küünlaid nii tubades kui ka kalmudel, lasta särada kollasel elusal tulel külma tehisvalguse asemel. Teha maitsvat süüa nii palju, et seda jätkuks ka sõpradele ja esivanemate hingedele. Ja rääkida neist esivanematest oma lastele lugusid. Kuidas nemad ja meie oleme koos tugevad hoidmaks oma peret, küla ja riiki.

 

Kristel Vilbaste

This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.