Enne sajandivahetust tundus tulevikuprognoos meile nii mõndagi head ennustavat. Vatikanis olid ohjad nö “Poola paavsti” peos ja Ameerikat juhtis Ronald Reagan. Tundus võimalikuna, et Venemaast saab demokraatlik maa. Balti riikide rahvad paistsid suhteliselt õigel teel olevat, olles teel uuesti iseseisvaks saamise poole koos pluralismi, vaba turumajanduse, inimõigustega arvestamisega ning majandusliku elu normaliseerumisega. 

 

Nüüd, enne taasiseseisvumise 30 aasta künnist, asuvad Balti riikide majandused päris silmnähtavalt tõusuteel, ka kui majanduse kasv kulgeb ebaühtlaselt ja elukorralduses esineb endiselt probleeme. Eesti ja Läti poliitilised perspektiivid tunduvad aga see-eest sedavõrd keerulised olevat, et siit-sealt tuleb juba mõningaid hoiatussignaale.

 

Keskendume täna Lätile, osalt kuna Läti ja Eesti poliitilistes arengutes on võimalik teatud sarnasusi täheldada. Praegused poliitilised mängud Lätis võivad osutuda mingis ulatuses ettekuulujutajateks sellele, milliseks poliitiline maastik võiks ka Eestis kujuneda pärast siinseid üldvalimisi tuleva aasta 3. märtsil.

 

Seda poleks me 30-40 aasta eest suutnud vist küll ette kujutada, et 2018. a. valimispäeval – st läinud laupäeval – suudavad häkkerid tungida sisse populaarse läti sotsiaalmeediaportaali draugiem.lv avaleheküljele, kus ilmusid fotod Vladimir Putinist ja Venemaast, taustal mängis Nõukogude hümn ja nähtavale-kuuldavale tuli Putini kunagine tekst: „Teile, Läti seltsimehed: Vene piiridel ei ole lõppu. Vene maailm saab ja peab ühendama kõiki, kellele on armas vene kultuur ja keel, ükskõik, kus nad ka ei elaks – Venemaal või mujal!“. Sekkumine Läti valimistesse kust tahes poolt olla olnud sel valimiste ringil küllaltki ulatuslik, mitte et see päris ootamatuna oleks tulnud. Hiinlased, iraanlased, venelased, veel mõnede maade valitsused ja teisedki kaosekülvajad segavad end tänapäeval aktiivselt teiste riikide poliitilistesse otsustusprotsessidesse kuidas oskavad. Selline on “uus normaalsus”.

 

Venemaa vari varjutab kogu Balti regiooni jätkuvalt, nagu see on olnud läbi sajandite. Geopoliitilise analüüsiga tegelev firma Stratfor kirjutas hiljuti artikli “The Baltic Nations Look Abroad and See Problems”. Stratfor nendib: Balti riigid tahaksid kõigest väest kindlustada, et nende seisund iseseisvate riikidena kujuneb alaliseks, pole selle tasemeni aga veel jõudnud. 

 

Äsja toimunud Läti valimised andsid hästi kirju ja killustatud tulemuse. Suurte võitjate asemel tuli nähtavale hoopis midagi lapiteki või paraja “Issanda loomaaia” sarnast. Ühtekokku tundub, et seitse erakonda on taganud enesele pääsu parlamenti ehk Seimi. Valitsuskoalitsiooni moodustamise läbirääkimised on Riias juba alanud, esialgu küll veel mitteametlikul tasandil.

 

Kunagisest pagulaslätlasest ajakirjanik Juris Kaža avaldas telefonivestluses Vaba Eesti Sõnale arvamust, et kõige suurema häältesaagi saavutanud partei “Koosmeel” (19.8%) jääb nagu ikka opositsiooni, kuna etnilised lätlased näevad Koosmeeles Venemaa ja venelaste käepikendust, hääletoru ning mõjuhooba. Kaža arvab, et lätlaskonna hirm Koosmeele suhtes võib olla liialdatud, nähes ise suuremat ohtu hoopis selles, et Koosmeelele meeldib maksumaksjate raha Riias laristada (ka enese peale), kus juhtimine juhtub olema mainit partei käes. Lätimaa Koosmeel –  suuresti “venelaste partei” siis – sarnaneb Keskerakonnale Eestis. Erinevalt eestlastest on lätlased suutnud venemeelset Üksmeelt siiani võimu juurest riigi tasandil küll eemale hoida.

 

Käisin hiljuti Stockholmis, kus üks naiivsevõitu (ise poliitikast aga väga huvitatud) pagulasproua püüdis seletada, et tänu Jüri Ratasele on Keskerakond teinud läbi mingisuguse uuestisünni, ja et asjalood on selle parteiga nüüd juba palju paremad. Tegelikult on nii Koosmeel Lätis kui ka Keskerakond Eestis pingutanud viimasel ajal, et püüda oma brändi ja imagot bluffides muuta, kuid kesise eduga. Keskerakonna probleemne isikkoosseis ja programm on jäänud suuresti endiseks. Selle eesotsast on lahkunud vaid “ninasarvik” ise ehk hr Savisaar. Vanasõna meenutades: üks kuldnokk ei too veel kevadet ega pääsuke suve. Nagu ütles reformierakondlane Kristen Michal möödunud suvel: “Jüri Ratas (teisedki keskerakondlased), Keskerakonna venemeelsus ja Putini sõpruse otsimine on probleem… Keskerakonna Kremli-meelne poliitika pole Eesti parema tuleviku huvides.“ 

 

New York Times muretses enne valimisi, kas Koosmeel ja Lätis järsult populaarsust saavutanud populistlik uustulnukpartei Kellele Kuulub Riik? (KPV LV) järsku “selgasid kokku ei löö?”, viies Lätit pärast seda kaugemale oma väljakujunenud orientatsioonist Lääne poole. Tõepoolest: kõik kolm siiani Lätit valitsenud parteid saavutasid seekord kesise tulemuse. KPV LV järsk pääs teisele kohale Läti poliitika edetabelis on märkimisväärne. Kui uskuda Kažat ja teisi allikaid, on KPV LV establishmenti-vastane ja ajakirjandusvabadust mittesalliv. Pealegi pidavat KPV LV ihkama tsentraliseeritud ja koguni autoritaarset Lätit. Selle juht Artuss Kaimins on öelnud, et teeb koostööd Koosmeelega juhul, kui viimane mõistab hukka Venemaa tegevuse Ida-Ukrainas ja lõpetab vastutöötamise lätikeelse koolivõrgu loomisele. Ent KPV LV ja Koosmeel ei suudaks Lätit nii või teisiti vaid kahekesi valitseda, olles saanud kahe peale kokku umbes kolmandiku kõikidest äsja antud häältest. 

 

Juris Kaža kipub arvama, et “lätlaskond” suudab ka seekord Koosmeele opositsiooni jätta, nii nagu alati varem.

 

Kogu praeguse killustatuse juures oleks nukker, kui Läti iseseisvusjuubeli pidustused peaksid saabuma 18. novembril, ilma et meie lõunanaabrite valitsus oleks selleks ajaks formeerunud. Ka see ei tarvitseks hea olla, kui Läti saab endale komplitseeritud, mitmest väikesest parteist  koosneva valitsuskoalitsiooni. Või kas tuleb rakendada hoopis erakorralisi valimisi, millised annaksid populistidele tõenäoliselt hääli juurde?

 

Meil Eestis võib aga vabalt juhtuda pärast tuleva aasta märtsikuu valimisi, et tulevasse koalitsiooni kuuluvad Keskerakond ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) ning võibolla veel mingi kolmas, kui mitte kolmas ja neljas partei. Kuna EKRE tundub aga toonitatult natsionalistlikum olevat kui lätlaste Kellele Kuulub Riik? ja kuna Keskerakonna värvitoon kaldub roosa poole, siis pole üldse välistatud, et Eesti saab endale sel juhul sellise valitsuse tuleva aasta kevadel, kus roosad (sosiaaldemokraatlikud) ja helepruunid värvid üleriiklikult tooniandvaks osutuda võivad.

 

Jüri Estam