On mõistetav, et ülikoolid vajavad rahvusvahelistumist, aga viis, kuidas seda praegu eesti keele arvelt tehakse, jätab vägisi mulje röövkapitalismist. On aeg astuda otsustavaid samme eestikeelse kõrghariduse kaitseks, kirjutab keeleteadlane Martin Ehala Postimehes. 

 

Inglise keele surve Eesti kõrghariduses ja teaduses on olnud arutelude teema vähemalt 20 viimast aastat. Ohtu on teadvustatud ning selle maandamiseks püütud ka meetmeid rakendada. Nii on ülikooliseaduses punkt, mille kohaselt ülikoolide õppekeel on eesti keel. Samuti peaks aitama eesti keelt kaitsta sama seaduse säte, et eestikeelsetel õppekavadel täiskoormusega õppimine peab olema tasuta. Lisaks on Eesti keele arengukavas 2011– 2017 sätestatud põhimõte, mille kohaselt tuleb vältida mis tahes õppekavarühma muutumist täiesti ingliskeelseks. Ja põhiseaduses on punkt, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust.

 

Paraku on olnud kõik need meetmed viiel viimasel aastal plahvatusliku ingliskeelse kõrghariduse laienemise ees jõuetud. Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) värske analüüsi kohaselt on TÜs magistritaseme õppekavadest 25 protsenti ingliskeelsed, TTÜs 41 ja kunstiakadeemias 50 protsenti. Üldse on avalik-õiguslikes ülikoolides magistritasemel juba kümme õppekavarühma, millele võetakse üliõpilasi vastu ainult ingliskeelsetele kavadele. 

 

Arusaadavalt ei saa üliõpilane põhiseaduslikku eestikeelse õpetuse õigust nõuda erialadel, mida Eesti ülikoolides ei õpetata (näiteks ajurveda). Aga kui Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides saab õppida filosoofiat, meediakunsti, haridustehnoloogiat ja hulka teisi erialasid inglise, kuid mitte eesti keeles, siis on see olukord, millele peaks andma hinnangu õiguskantsler.

 

Kiiresti on kasvanud ka välisüliõpilaste arv. Üldse õppis möödunud aastal ingliskeelsetel kavadel magistriõppes 24% üliõpilastest ja bakalaureusetasemel 8%, kuid olukord on erialati väga erinev. Näiteks asus humanitaarteaduste magistritasemel eelmisel sügisel inglise keeles õppima 46% üliõpilastest, informaatikas ning tootmise ja tehnoloogia valdkonnas ligi 50, matemaatika ja statistika alal 58 ja sotsiaalteadustes lausa 70 % valdkonna üliõpilastest. Ühtekokku alustas mullu ingliskeelsetel õppekavadel õppimist üle 31% magistritaseme üliõpilastest.

 

Samas ei ole nende puhul tegu üksnes välisüliõpilastega. Ka märkimisväärne osa eestlastest on õppima asunud ingliskeelsetele kavadele: matemaatika ja statistika magistritasemel õpib 45% eestlastest inglise keeles, tootmise ja tehnoloogia vallas 31, informaatikas 25 ja sotsiaalteadustest 23%. Ja loomulikult õpivad neil kümnel kaval, mille puhul eestikeelset alternatiivi pole, kõik eestlased inglise keeles. Olukorras, kus üliõpilasel on võimalik õppekava keelt vabalt valida ja ta valib ingliskeelse kava ning õpib seal oma raha eest, poleks põhjust õiendada. Kuid asi on oluliselt pikantsem.

 

Kuigi eesti keele positsiooni on püütud ülikooliseaduses kindlustada tasuta eestikeelse kõrghariduse nõudega, ei keela seadus ülikoolidel pakkuda tasuta haridust ka ingliskeelsetel kavadel. Nii värbavad TÜ ja TTÜ eesti emakeelega üliõpilasi aktiivselt oma ingliskeelsetele kavadele, lubades neile täiskoormusega õppimisel «sihtstipendiume», mis korvavad õppemaksu täpselt samamoodi kui eestikeelsetel kavadel õppimine. Näiteks Tartu Ülikool pakkus 522-le ingliskeelsele üliõpilaskohale 336 sihtstipendiumi. Kes iganes neid stipendiume rahastab, töötab otseselt vastu eestikeelse kõrghariduse kestmisele.

 

Viimasel viiel aastal on ingliskeelse kõrghariduse osakaal magistritasemel kasvanud keskmiselt 2,5 protsendipunkti aastas. Sellise arengu jätkudes õpivad viie aasta pärast ligi pooled inglise keeles, ja kümne aasta pärast mahuks eestikeelne kõrgharidus ilmselt ilusti ära ühte õpetajate seminari, kus saab omandada üldhariduskooli õpetajale vajaminevaid erialasid, natuke psühholoogiat ja kasvatusteadust. Siiski, osa arstiõppest jääb mõttemaaililmselt samuti eestikeelseks, sest ega kõik patsiendid kümne aasta pärast oma tõvede üle inglise keeles veel kurta oska.

 

Muutub ka ülikooli keelekeskkond. Üha üldisemaks on saanud inglise keele kasutus kõigile, sest piisab vaid ühest inimesest, kes keelt ei oska, et arutelus või koosolekul minna üle inglise  keelele. Et kirjalik info antakse samuti kahes keeles, siis annab kogu ülikooli õhustik mõista, et eesti keele oskus pole vajalik. Eesti keel on vaid eestlaste omavahelise suhtluse keel, üldkasutatav suhtluskeel on inglise keel. Nii on võimalik Eesti ülikoolis töötada kui kosmopoliitses eksterritoriaalses asutuses, mis lihtsalt juhtub paiknema Eestis. On uskumatu, et selline asi saab juhtuda pärast 30 aastat sihikindlat riiklikku keelepoliitilist tegevust selle nimel, et eesti keelt saaks kasutada vabalt igal pool Eestis ja igas suhtlusolukorras. 

 

Ülikooli keelsus ja meelsus mõjutab märgatavalt ka Eesti keelekeskkonda üldisemalt:  kõrghariduses õppiv ja töötav rahvusvaheline seltskond peab inglise keele kasutamist loomulikuks ka väljaspool ülikooli, mis surub inglise keele peale kõigile, kes nendega kokku puutuvad. Tallinnas ei torka see ilmselt eriti silma, kuid Tartu jaoks tähendab täiesti hoomatavat muutust. Praeguse kasvu jätkudes moodustavad ülikooliga seotud välismaalased viie aasta pärast Tartu elanikkonnast ligi 2,5 protsenti, mis muudab Tartu kakskeelseks nagu 19. sajandil, kui ülikooliga seotud koorekiht rääkis saksa, maarahvas eesti keeles.

 

On mõistetav, et ülikoolid on mures üliõpilaste vähenemise pärast ja püüavad seda korvata välisüliõpilaste arvelt. On mõistetav, et ülikoolid vajavad rahvusvahelistumist, et olla oma ülesannete kõrgusel, aga viis, kuidas seda tehakse, jätab vägisi mulje röövkapitalismist, kus toodang (diplomi saanud välisüliõpilased) eksporditakse välja, aga tootmisjäägid (pealesunnitud võõrkeelne suhtlus) jääb saastama kohalikku keelekeskkonda. Eraettevõtjate kasumiahnusele on otsustavalt vastu astutud, ülikoolide hoolimatu suhtumine eesti keele- ja kultuurikeskkonda on aga seni jäänud üsna teadvustamata. On aeg astuda selles osas otsustavaid samme.

 

Täna kehtivates seadustes on kõrghariduse keelepoliitika jäetud täies ulatuses ülikoolide enda otsustada. Paraku on näha, et ülikoolide omahuvi käib uhkelt üle ühiskondlikust huvist, mistõttu on vaja välja töötada meetmed, mis tagavad kaitse eesti keelele, samas takistamata ülikoolide rahvusvahelistumist. Seadusemuudatused, mis kehtestaks ülikooli töötajatele keelenõuded, on kindlasti osa lahendusest ja võrdse kohtlemise mõttes tuleks ülikoolides keeleoskust hakata kontrollima sama järjekindlalt kui vene õppekeelega koolides. Samuti on vaja väga täpselt seadustada, millised on eestikeelse ja ingliskeelse õppe osakaalud. Praegune regulatsioon on täielik naljanumber, mis ei kaitse midagi ja millest keegi ei hooli.

 

Muudatused seadustes on kindlasti hädavajalikud, kuid ainult osa lahendusest. Muutuma peavad ka hoiakud. Eesti ülikoolid peavad jääma eesti ülikoolideks, kus eesti keele oskus ja kasutus on sama enesestmõistetav kui inglise keele oskus. Praegune suhtumine on selline, et välismaalaste põhiõigusi oleks justkui rikutud, kui kõik toimuv pole tõlgitud inglise keelde. Samas ei eelda keegi, et ülikooli välismaalastest liikmed oma ingliskeelse teksti või esitluse sisu ka eesti keeles kättesaadavaks teeks. Selline ühele poole kaldu suhtlusmall on sõna otseses mõttes kolonialistlik.

 

Keelehoiakute muutmist võiks alustada kas või Helsingi ülikooli eeskujul: kui esitlus on ühes keeles, siis slaidid on teises keeles – ja seda kõigile võrdselt. Selline praktika ei oleks ülekohtuselt jäik, sest ingliskeelsed slaidid toetavad eestikeelse kõne mõistmist, eestikeelseid  slaide võib aga igaüks teha parajasti nii detailselt kui ta keeleoskus võimaldab. Samas toetab see keele omandamist ja annab igapäevaselt märku, et eesti keele oskus on Eesti ülikoolis vajalik.

 

Martin Ehala,

keeleteadlane