Meie ajalooõpikutes seisab, et sajand tagasi ei saanud lapsed enne kooli, kui kari sisse sai ja põllutööd lõpetatud. Kool algas millalgi oktoobri lõpus, siis kui esimene lumi maa valgeks kattis. Ei enne.

 

Nii ongi, et Eestis tähistatakse kooli juubeleid enamasti oktoobrikuus. Kooli kokkutulekud on midagi sellist, mida võtavad vaevaks maha hõigata ka raadiojaamad. See on nii oluline. Et iga koolivend või kooliõde teaks, et midagi suurt on sündimas.

 

Ja kuigi Eestis püüti nõukogude ajal õpetada teadmist, et eesti rahvas oli kirjaoskamatu enne sotsialistlikku revolutsiooni, siis ajas inimesi sedaviisi kõnelemine naerma. Sest ka parema tahtmise juures ei olnud võimalik peita vanu, poole sajandi vanuseid õpikuid. Kõige kaugemagi metsakolka vanaema pani õhtul prilli ninale ja hakkas ajalehti või raamatuid lugema.

 

Eesti vanim töötav kool on asutatud 1631 ehk siis hakkab vaikselt lähenema 400. juubelile. Üllatav on avastada 18. sajandi lõpu Mellini Liivimaa atlaselt metsadetagusest väikesest maakohast kaardile kantud sõna “shcule”. Ja kui tuhnida Eesti pedagoogikaajaloos, siis selgub, et juba 1686. aastal läksid Forseliuse seminari kasvandikud üle maa laiali külakoolidesse lapsi õpetama. Koolide asutamine oli tollal meie endi esivanemate poolt auasi, selleks leiti vahendeid ja aega, et koolimaja üles ehitada. Kummalisel kombel kehtib sama ka praegu, kui kusagil on piisavalt hoogsalt ministeerium või vallavalitsus koole kinni pannud, siis tulevad lapsevanemad kokku ja loovad uue kooli. Hariduseta me elu ette ei kujuta. 

 

Minagi olen oma haridusteed alustanud väikelinna koolis ja saanud hea hariduse. Ja kuigi mu kodukooli – Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi teatakse peamiselt filmiplahvatuse järgi 1937. aastal vanas Kantsi koolimajas, siis on see kool andnud Eestile silmapaistvaid iluvõimlejaid, naiskorvpallureid, näitlejaid ja teatrijuhte ning ka maletajaid. Köstrikoolina on Saardes kool asutatud juba 1687, keskkooli staatusesse sai ta 1945. aastal. Minu ema lõpetas selle keskkooli 5. lennu ja mu vennatütar sellel kevadel 70. lennu, ma ise olen 35. lennu väljalase. Emaga koos lõpetas kooli 11 noort, aga ema kirjeldab ka, kuidas peale küüditamisööd olid äkki klassipingid tühjad. Minu ajal oli ilmselt kool kõige rahvarikkam, 1983. aastal oli lõpetajaid kaks klassi – 47 noort (paar aastat varem isegi 73). Viimasel aastal aga taas vaid 20 noort.

 

Kooli kokkutulekul käisin ma viimati kohe peale kooli lõpetamist, tollal uhkelt Tartu Ülikooli tekkel peas. Aga hiljem pole ma sinna jõudnud, kuigi klassikokkutulekutel olen ikka jõudumööda käinud. 

 

Sel oktoobril võtsin taas nõuks kooli kokkutulekule minna, küllap sellepärast, et vaikselt on hakanud klassikaaslased teisele poole siirduma. On kummaline, et olen sellest tervislikust aastakäigust, kus pea kõik klassi- ja kursusekaaslased on elanud üle 50 eluaasta. Kuid heade sõprade lahkumine üllatab, kas elu ongi lõplik? Ja neil hetkedel saad aru, kui olulised on olnud noorepõlveaastad. Hiljem on lähedased sõbrasuhted keerulised tekkima. Kuid nendega – noorepõlve sõpradega oleme me võimelised ükskõik mida koos ära tegema.

 

Kummalised on need lapsepõlvepaikade taasavastamised. Koolimaja on kindlasti väiksem, kui vaimusilmas teda mäletame. Ümberehitused ei tähenda midagi, me teame täpselt, mis on selle seina taga. Ja kuigi näiteks mu esimene ja viimane klassiruum on tänapäeval täis laotud tipptehnikat, tunned ikka seda põrandapoonilõhna, mida pidime klassikaaslastega käima koristajatädil abiks jalaharjadega põrandalaudade sisse hõõrumas. Või näed mälus neid tindiseid näppe, kui pinginaaber oli kogemata su tindipudeli ümber lükanud ja püüdsid kuivatuspaberiga seda kaost likvideerida. Ja ka seda lõpuklassi seinatahvli kirja “Tallinn is the capital of Estonia”, kui inglise keele õppimine tundus nii masendavalt mõttetu. Kuid vene keelt õpetati hoolimata kõigest aadlikeelena, tampides pähe Puškini ja Lermotovi luulet ja vene kuulsate kunstnike maalide kirjeldusi. Tänavaslängi kuulsime alles suurematesse linnadesse siirdudes. Ja kui sõjanduse tunnis pidime õppima Kalašnikovi automaati kiiresti lahti võtma ja kokku panema, aga mitte kunagi sellest lasta ei lastud. Ja kuidas me kehalise tunnis pidime kõik oskama sama hästi poomil võimelda, kui meie klassi Eesti meistritest iluvõimlejad või korvpalli korvi heita nagu tippkorvpallurid ning kuidas me sellest nihverdama õppisime. Aga ma tänan otsani seda eestiaegse haridusega käsitööõpetajat, kes õpetas meile kõike, mida üks koduperenaine oskama peab, sokikanna kudumisest mehele lipsusõlme sidumiseni. Või kuidas me ei pääsenud kohustuslikus kirjanduses ühestki maailmaklassika raamatust ja kirjutama õpetati ilma ühegi veata. Meie muusikaõpetaja vedas meid pea iga kuu kõikjale Eesti teatritesse, koguni Riiga orelikontserdile ja salamahti mängis meile tunnis ette tuttavate saadetud välismaa poppbändide plaate. Bioloogiatunnis ei pääsenud me vähemalt poolesaja taime tundmisest, klassiekskursioonid andsid täiusliku mõistmise Eestimaa rikkast loodusest. 

 

Ja ometi hindan ma kõige rohkem seda “omade” tunnet. Miskit, mis nende 11 aasta jooksul tekkis. Küllap seda, mis õpetas tegema meeskonnatööd, kuidas õpetajatega toime tulla, kuidas vähima vaevaga saavutada maksimaalne tulemus. Kuidas elu oleks lõbus hoolimata pingsast koolitööst. Õppisin usaldama oma kaaslasi, seda tunnet, et nad tulevad sulle alati appi. Sotsiaalsed oskused ja rühmatöö, nii nimetatakse seda õpetust tänapäeval. Aga see toimis ka ilma õpetamata.

 

Ja kummaline on, et kui tänapäeval klassikaaslasega kokku saad, siis läheb nägu naerule. Kui hiljaaegu lõunamaale puhkusele siirdusin, siis tuli lennujaamas vastu klassivend, kes saabus Brüsselist koju asju ajama. Me jäime lobisema, nii et teised juba pahandasid, et kuhu sa jääd. Aga eriliselt soe tunne on selliste kohtumiste puhul. 

 

Ja see tunne on meil ilmselt südames, kui otsime endale kompanjone millegi ärategemiseks. On see siis poliitika ajamisel või projektide teostamisel. Ja polegi imestada, kui parteisid juhivad klassivennad või ühisäri ajavad kursusekaaslased. Tänapäeval kurjatakse sageli, et meie poliitikat juhivad tagatoad, mis kummalisel kombel on just ühe kooliklassi suurused. Need inimesed on olnud sageli seotud juba noorpõlves. Selline grupp suudab liigutada mägesid. Eesti rahvaarv on nii väike, et siin polegi võimalik teha ilma “korruptsioonita”. Ikka on üheskoos tegutsemas onupojad, koolivennad, ülikoolikaaslased.

 

Hoiame kokku.

 

Kristel Vilbaste,

This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.