Toomapäev (21. dets.) langeb ligilähedaselt talvise pööripäevaga kokku, kujutades endast päikeseaasta lõpupäeva. Tallinnas saame me praegusel aastaajal iga päev vähem kui kuus tundi kahvatuvõitu “päikesevalgust” kogeda. See aga signaliseerib, et on saabunud aeg kokkuvõtete tegemiseks!

 

Aastal 2018 teravenesid ameeriklaste suhted Iraaniga. USA tõmbus aga üldisemalt tagasi soovist vedada seda, mida vanasti “vabaks maailmaks” nimetati. Paljude riikide majandused õitsesid. Ka Tallinna “linnavurled” pole kunagi varem nii suhteliselt jõukad olnud kui praegu. Poolast bussiga kodumaa poole sõites märkasin aga hiljuti, et Leedu on Poolast vaesem riik. Eesti on Leedust ja ka Lätist veidi paremas positsioonis, kuid siiski… Maainimeste ja Tallinna elanike elatustasemed erinevad silmnähtavalt. Bussiaknast vaadates tajud, kuivõrd akuutselt lageraie (“clear-cutting” inglise keeles) laastab meie metsasid. Nn kinnisvaraarendajate käsi käib aga see-eest hästi.

 

Mis veel meenub? Vladimir Putin valiti tagasi Venemaa presidendi kohale. Moskva käitus jultunult nii Salisburys (Inglismaal) kui ka oma kestvas konfliktis Ukrainaga. On kummaline kogeda, kuidas demokraadid Ameerikas on suutelised (omakasupüüdlikult muidugi) nägema Venemaalt lähtuvaid ohtusid, vanasti antikommunistidena tuntud vabariiklased on tänapäeval aga sageli täiesti pimedad, mis puutub Venemaa olemusse ja käitumisse. Kooli- ja muud tulistamised jätkuvad Ameerikas, koos islamlaste korraldatud veresaunadega nii siin- kui ka sealpool Atlandi ookeani.

 

Lääne Euroopa pilt nö “ujub”. Märksõnadeks Brexit, kollavestid Prantsusmaal ning teatud teadmatus Saksamaa poliitilise tuleviku suhtes.

 

Sotsiaalmeedia on näinud paremaid päevi ja tädi Maali ning John Doe Ameerikas ei usalda Facebook’i enam sama pimesi kui varem. Digirevolutsioon on endaga kaasa toonud sama palju jamasid kui häid asju. Teame, et maailm muutub nagu alati, kas me seda soovime või mitte. Erinevates paikades kestab kanepi kasvatamise ja tarvitamise legaliseerimise trend. Eesti Vabariik tähistas 100. aastapäeva ja meil käis visiidil roomakatoliku kiriku pea paavst Franciscus.

 

Lõppeval aastal lahkusid mitmed inimesed, kes olid silma paistnud kommunismivastases võitluses ehk seisnud vabaduse eest. Nende hulgas ajaloolane Richard Pipes, Balti riikide rootslasest sõber Per Ahlmark, kolumnist Charles Krauthammer, vene kirjanik ja inimõiguslane Vladimir Voinovitš, senaator John Mc-Cain ning vene dissident Zhores Medvedev. Hiljuti suri tuntud inimõiguslane Ljudmila Aleksejeva, kelle eestlannast vanaema oli pärit 19. sajandi keskpaiku Järvamaalt Krimmi välja rännanud talupojaperest. Eestis heitsid teiste hulgas hinge arstiteadlane Heino Noor, rahvaluuleteadlane Mikk Sarv, teleajakirjanik Mati Talvik ning lavastaja ja näitleja Roman Baskin. Suri Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku eestseisja piiskop Kornelius. 

 

Pärast Teist maailmasõda maapaos elama sunnitud eestlaste ja nende järglaste kogukonnast lahkusid lõppeval aastal meie seast sellised isikud nagu ajakirjanik ja kirjanik Karin Saarsen, koorijuht Roman Toi, vaimulik Andres Taul, kirjanik Hellar Grabbi, kaasaja Eesti raamatupidamissüsteemi üks peamisi “uueks tegijaid” Rita Ilisson ja mitmed teised. Rootsis läks hingusele sealse eestlaskonna ajalehe “Eesti Päevaleht” paberväljaanne, ja Tallinnas lasksid kinnisvarahaid lammutada pianist Käbi Lareteile ja arvatavasti enne teda riigimehele Heinrich Lareteile kunagi kuulunud kauni puithoone Nõmmel. Oleme sunnitud tunnistama, kuidas Läänes elanud ja elavate ning Eesti Vabariigi vaimu vabaduses hoidnud ja kaitsnud inimeste ring järjest koomale tõmbub.

 

Meie rahvakalendris oli Toomapäev suure tähtsusega tuleviku ennustamisel. Seda tehti kingaviskamisega, õnnevalamisega, ristteel kuulamisega jne. Kui pilk tõesti tuleviku poole näiteks poliitilises kontekstis pöörata, siis maailm pole vist ikka päriselt ärganud dramaatilisele ohule, mida kätkeb endast Xi Jinpingi suur unistus Hiina kommunistliku võimu laiendamisest üle kogu maakera, kui see tal vähegi õnnestuks.

 

Üldisemalt: majandusgeograaf Jaak Valge olla Metsaülikoolis 2018. a. rääkinud suurest vastasseisust rahvuslaste ja globalismi vahel (ja mitte ainult Eestis), kuid mulle tundub, et üldpilt on sellest tegelikult veel keerulisem. Maailmas käib praegu suur vägikaikavedamine rahvuslaste, internatsionalistide ja natsionalistidest imperialistide vahel. Eestis eneses on vastaval poliitilisel skaalal esindatud eesti rahvuslased, vene imperialismi edendajad Keskerakonnas ja Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas (SDE), vene ja eesti rahvusest vasakpoolsed internatsionalistid (samuti Keskerakonnas ning SDEs), ning lääne-, eriti aga brüsselisõbralikud eestlastest liberaalinternatsionalistid Reformierakonna, kuid osalt ka Isamaaliidu ridades.

 

Eesti lähituleviku osas on mitu suurt küsimust üleval. Esimene: kas vasakpoolsed parteid jätkavad Eesti valitsemist pärast tuleva aasta märtsikuu valimisi? Millise valimistulemuse saavutab Eesti Konservatiivne Rahvaerakond võrreldes teiste parteidega? Kas valijad annavad konservatiivselt-rahvuslikult häälestatud parteidele piisavalt hääli, et need jaksaksid Keskerakonna ja sotsiaaldemokraadid võimult tõrjuda?

 

Veel üks oluline küsimus keerleb Petserimaa ja Narvamaa edasise saatuse ümber. Kas see teema tõusetub tuleva aasta valimiseelsete debattide teemaks või mitte? Kas järgmine Riigikogu koosseis jätkab Krimmi annekteerimise hukkamõistmist, kingib aga Stalini poolt Leningradi oblasti külge annekteeritud Eesti alad lõplikult Venemaale aastal 2019, seda siis 100 aastat pärast lahinguid Vabadussõja käigus, mille tagajärjel me iseseisvusime, Setumaa ja Eesti Ingerimaa (ehk Narvatagused) territooriumid kaasa arvatud? Kas Jaan Poska ja Ants Piibu saavutused 2. veebruaril 1920 Tartus visatakse prügimäele või võtab Eesti oma allkirja praegu veel ratifitseerimata Vene-Eesti piirilepingult tagasi? Selle viimase saavutamine võiks olla eesmärk, mille poole rahvas ühiselt pürgima peaks. Tahan, et see kirves kaoks meie peade kohalt. Mina ammutan jõudu viimasel ajal lugedes nimelt just Vabadussõja ajalooga tegelevaid raamatuid.

 

Lõpetuseks: on privileeg olla Vaba Eesti Sõna kaudu kontaktis oma nooruspõlve sõprade ja tuttavatega Ühendriikides. Meie Eestis saame sel aastal ilmselt lumistest jõuludest rõõmu tunda! Siinkirjutaja soovib meie lugejatele koos VES-i pere teiste liikmetega õnnelikke pühi ning edukat tegutsemist aastal 2019!

 

Jüri Estam