Eesti rahva ühel suurimal leinapäeval, märtsiküüditamise aastapäeval 25. märtsil kutsus Washingtoni Eesti Selts kohalikke eestlasi ja eestlaste toetajaid üles kogunema kommunismiohvrite mälestusmärgi juurde Washingtonis. Hoolimata üsna talvisest ilmast, kogunes õhtul kell 6 mälestusmärgi juurde umbes 60 inimest. Asuti läitma rohkeid küünlaid, mida külm tuul paraku kustutas, hoolimata nende kaitseks varutud klaasidest ja katetest. Mõned küünlad jäid siiski tuule kiuste põlema. Igatahes äratasid küünlad ja kogunenud rahvahulk jalakäijate ja möödasõitvates autodes istuvate inimeste tähelepanu. Mitmed jäid toimuvat pikemat aega uudistama.  Washingtoni Eesti Seltsi esinaine Maria Pedak-Kari tänas kohale tulnud inimesi, rõhutades, et see on kõikide kohustus mitte lubada maailmal 1949. aastal toime pandud kuritegu unustada. Tema sõnul: „Nad olid meie vanavanemad, emad, isad, imikueas onupojad, nad olid meie õpetajad, talumehed, kirikuõpetajad ja rabid... Okupeeriv sovjetlik võim küüditas kodumaalt kakskümmend kaks tuhat süütut eesti naist, last ja meest. Nende kuritegu? Ei miskit muud, kui see, et nad olid eestlased, oma kodus ja omal maal.”  Peale eestlaste oli kohal ka mitmete teiste rahvuste esindajaid. Sõna võtsid Läti Vabariigi suursaadik Andrejs Pildegovics ja Leedu Vaba-riigi suursaadik Zygimantas Pavilionis. Eesti Vabariigi USA suursaatkonna esimene sekretär Aap Neljas rääkis sellest kurvast päevast ja selle tagajärgedest eesti rahvale. Valgevenelaste esindaja Alice Kipel asetas monumendi jalamile lilli, selgitades, et selsamal päeval tähistab tema rahvas oma lühikest aega kestnud vabariigi aastapäeva. Washingtoni Leedu-Ameerika Seltsi esinaine Diana Vidutis kutsus oma sõnavõtus baltlasi üles võimalusel külastama neid Siberi vangilaagreid, kuhu nende rahvuskaaslasi kunagi veeti. Tervitusi ja kaastunnet edastas ka Poola-Ameerika Kongressi esindaja Barbara Andersen. Lõpp-sõnas ütles Maria Pedak-Kari, et me peaksime mäles-tama austusega neid, kes kunagi oma kodumaalt minema viidi, aga samas vaatama lootuse ja optimismiga tuleviku poole. Lõpetuseks tehti vaikne leinaseisak.  Mitmed kohalolijad leidsid, et sellisest mälestusüritusest võiks tõepoolest saada traditsioon. Lahkudes jäeti monumendi jalamile maha põlevaid küünlaid, mis selleks ajaks juba hämarduvas õhtus kaugemaltki silma torkasid, jäädes veel mõneks tunniks vaikselt vilkuma kannatanute mälestuseks.   Tiina Ets Fotod üritusest:Victims of Communism Memorial Foundation leheküljel: http://victimsofcommunism.org/photogallery