Vanaisaga jätab hüvasti tütrepoeg Kelker Martinson.

 

Jüri Martinsoni (12. juuli 1936-26. dets. 2019) noorus algas II maailmasõja järgsete kaotustega: kodumaa, isa, vanemad vennad, ema varane surm.

 

Jõudnud 1949. mais Ameerikasse, töötas Jüri suviti New Yorgi osariigis “vanaeestlaste” Jansenite talus.

 

Koolis oli Jüri populaarne ja hea õpilane, osales väliseesti skautluses ja Willimantic’u, CT, Eesti täienduskoolis, jne.

 

Õppis UCONN’s keemiat ja teenis kooliraha suviti Lakewoodis ehitustööga.

 

Lõpetas ROTC kursused väga heade hinnetega ning kutsuti USA armeesse.

 

Lõpetas rangeri ja langevarjuri koolid Ft. Benning, GA.

 

Viibis kaks korda Vietnamis.

 

Lõpetas kiitusega Ülemjuhataja ja Kindralstaabi kursused, Leavaenworth, KS, ning sai magistrikraadi ajaloos Missouri ülikoolis.

 

Oli ajaloo-osakonna juhataja kuulsas West Point’is, õpetades aastaid Euroopa ajalugu.

 

Peale 22 aastat armeeteenistust ostis ta omale vana kivimaja – Kivitare.

 

Töötas firmas Kaman Aircraft kuni pensionile minekuni.

 

Ehitas Kivitarele uue garaaži, samuti on ta ehitanud kolm suurt kivist kaminat.

 

Osales innukalt Eesti-Ameerika ühiskonnas, kuuludes ERKÜ juhatusse, The Nordic Press, Inc. ajalehe Vaba Eesti Sõna  juhatusse, kõneles sageli Vabariigi aastapäeva aktustel, oli tore isa, vanaisa  ja usaldusvääne sõber.

 

Lapsed ja lapselapsed kasvasid kakskeelsetena, sest kodune keel oli alati eesti keel.

 

Öeldi, et isegi juttu ajades õpetas ta ajalugu. Olgugi, et põdes 18 aastat leukeemiat.

1. augustil 2021 toimus kol-ltn Jüri Martinsoni pandeemia tõttu mitu korda edasi lükatud mälestamine Kivitare väikeses hiies.

 

Hiiekirikusse oli saabunud veerandsada perekonnaliiget-sugulast ja hulgaliselt sõpru ning tuttavaid.

 

Ilm oli parajalt soe ja kena. 

 

Mälestusteenistus ja järelhüüded toimusid peamiselt inglise keeles, kuna osalesid ka Jüri laste ameeriklastest abikaasad ja laste endised koolikaaslased.

Alustati Ameerika hümniga.

 

Järgnes õp Markus Vaga sõnum, mille aluseks ta oli võtnud Psalm 96-e, mis kiidab looduse juubeldamist: “Taevad hõisake, väljad hingake rõõmust…”

 

Õp Vaga mainis, et kuigi tundub vast ebakohane rõõmustada Jüri lahkumise mälestamisel, on õigem tähistada ja tunnustada Jüri meie keskel viibimise aega kui õnnistust.

 

Eriti sobiv on teda mäletada siin vabas looduses, mis põimub meie esivanemate rahvausundiga, kus austati loodust, mis hiljem üle kandus ristiusu austamisele.

 

Loodus on alati eestlastele südamelähedaseks jäänud.

 

Loodus oli Jürile vajalik, eriline paik, kus ta sai end maandada, loodusega kooskõlastada, tunda ja  ühineda eluenergia vibreeriva võimega – Jumala loominguga, mis ümbritseb meid.

 

On loomulik leinata lähedase kaotust: abikaasat, venda, isa, vanaisa, sõpra.

 

Lohutuseks on teadmine, et Jüri ei ole meist kaugel – ta elab Ülestõusnud Jeesusega. Samuti nagu tema mälestused elavad meie südametes.

Järgnes palve ja urni õnnistamine ja matmine lehiseokstega kaetud kalmu.

 

Kõlasid kolm aupauku ja Ameerika rahvuslik lahkumislaul – Taps - ning lipu üle andmine lesele, mis oli väga liigutav.

 

Kõige lõpuks laulis kogudus Eesti hümni.

Järelhüüetega alustas õp Markus Vaga, edastades oma isa pastor Thomas Vaga mõtteid, kel ei olnud tervislikel põhjustel võimalik oma koolivenna mälestustalitust läbi viia.

 

Pikema sõnavõtuga tervitas CT Eesti Seltsi esimees Jaak Rakfeldt.

 

Skautide poolt lausus mälestussõnu Maano Milles.

 

Vend Märt ei saanud tervislikel põhjustel osaleda ja tema järelhüüde esitas Märdi poeg Eiki Martinson.

 

Vend Märdi ingliskeelne järelhüüe on siin.

 

Jüri pojad Torm ja Karru ja tütrepoeg Kelker ütlesid südamlikud sõnad isale ja vanaisale.

 

Torm palus veel koosviibijaid tutvuda Jüri medalite ja piltidega ning heita pilk ka huvitavatele fotodele Eesti noorte kooliaegsest tegevusest Connecticutis, mida oli saatnud endine kooliõde Mall Timusk Bloomfeld.

Tagaaias serveeriti suupisteid ja kestis vestlemine.

 

Paljud kaugemalt tulnud tõttasid tagasiteele, sest vahemaad on ju pikad ja ei taheta enam pimedas sõita kui just vaja pole.

 

Lapselapsed süütasid lõkke suurde mahavõetud vana puu kändu, et küpsetada vorste ja vahukomme. 

 

Oli meeldejääv ja ilus viimane hüvastijätt kõigiti lugupeetud venna Jüriga.

 

Aime Martinson Andra

 

 

Lesk Eve Martinson võtab vastu lipu.

 

Kivitare.