Alates jaanuarist töötab Stanfordi Ülikooli juures Eesti ja Balti uuringute assiteeriva kuraatorina eestlane Liisi Eglit. «Meil on hea meel, et Liisi on selleks põnevaks väljakutseks Stanfordis väga hästi ette valmistunud,» märkis Stanfordi Ülikooli esindaja Michael Keller ülikooli veebiportaalis. «See uus ametikoht nõuab kedagi, kellel on sügavad teadmised Eesti ja Balti riikide ajaloost, samuti ulatuslikke ametialaseid oskusi, hoidmaks ajalugu elus ja elavana nii siin kui ka selles piirkonnas,» lisas Keller, kes kuulub Kistler-Ritso Sihtasutuse nõukogusse. Eglit on varem töötanud Rahvusarhiivis spetsialisti ja projektijuhina, oma 2012. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös uuris ta sõjaaegsete kirjade ja sõjajärgsete mälestuste põhjal Eesti sõdurite sõjakogemust Esimeses maailmasõjas. Mullu samas doktorantuuriõpinguid alustanud Eglit pälvis mullu ka Ajalooarhiivi tudengipreemia, 2010. aastal aga Harald Raudsepa nimelise stipendiumi. «Meil Eestis öeldakse, et kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta,» ütles Eglit Stanfordi ülikooli veebiportaalile. «Seetõttu on oluline tunda, mäletada ja õppida Balti riikide ja Soome väärtuslikust minevikust ning pärandist,» lisas Eglit, kelle sõnul hakkab ta jagama vajalikku infot uurijatele, kes tunnevad huvi Eesti ja teiste Balti riikide vastu. Eglit tõi välja neli peamist märksõna, millega ta oma uues ametis tegeleb: okupatsioon, vastupanu, vabadus ja taastumine. Tema sõnul ei puuduta ta oma töös ainult Balti riikide saatust sõja ja nõukogude okupatsiooni päevil, vaid ka viimase kahe aastakümne jooksul toimunud muutusi. Lisaks on Egliti üheks eesmärgiks ka Tallinnas asuva Okupatsioonide muuseumi tutvustamine. Egliti tööleasumine Stanfordi Ülikoolis sai võimalikuks tänu Okupatsioonide muuseumi rahastava Kistler-Ritso fondile, mis tegi ülikoolile suure annetuse, et see aitaks Eesti ajalugu tutvustada. Ka lepiti kokku eestlase töölesaatmises ülikooli juurde, et viimane Eesti ajaloo kohta pädevat nõu annaks. Kistler-Ritso fondi asutas Olga Kistler-Ritso, kelle eestvedamisel ja isiklikul finantseerimisel okupatsioonide muuseum rajati. Ta toetas ka Eesti laulva revolutsiooni dokfilmi väljaandmist, mida muuhulgas kasutatakse õppematerjalina USA õppeasutustes.