EV 95. aastapäeva tähistati jumalateenistuse ja aktusega ning lõunasöögiga kohalikus restoranis   Pühapäeval, 17. märtsil kogunesid 30 kaasmaalast Seabrooki eesti kirikusse tähistama Eesti Vabariigi 95. aastapäeva. Jumalateenistusel teenis praost Thomas Vaga, orelil koguduse organist Angelica Loper. Oma jutluses õpetaja andis lühikese ülevaate Eesti ajaloolisest arengust iseseisvumisest iseseisvuse taastamiseni, rõhutades Jumala rohket abi eesti rahvale. Tugev usuline ärkamine eesti rahva hulgas tuli Vennastekoguduse liikumisega. Ühe tuntud diplomaadi sõnutsi pani just Vennastekoguduse äratusliikumine aluse Eesti iseseisvumisele pärast  Esimest maailmasõda. Pärast pikka Nõukogude okupatsiooni koitis paljude palvete ja järelandmata vabadusvõitlusega Eesti Vabariigi taastamine 1991. aastal. Siis saavutatud iseseisvus on kestnud nüüd sama kaua, kui Eesti iseseisvus pärast Esimest maailmasõda.  Lauldi vabadussõdades ja vabadusvõitluses elu kaotanute mälestuseks "Õnnista Looja vaim hauagi ööl"  ja jätkuvaks palveks Eesti Vabariigi eest "Hoia, Jumal, Eestit". Pärast lühikest vaheaega alustas Seabrooki Eesti Seltsi esinaine Eevi Truumees, tervitades kohal viibivat eestlaste kogukonda, kokku 30. Kohale oli tulnud eestlasi ka kaugemalt Wilmingtonist ja Põhja-New Jerseyst. Laul-di USA hümni ja peakõneleja praost Thomas Vaga astus kantslisse, mitte jutlustama, vaid jagama oma kogemusi mõni kuu varem toimunud mälestusreisist Geislingeni pagulaslaagri aegadesse koos oma kahe noorema õega. Ka teised kaasmaalased, kes olid viibinud kas just Geislingenis või teistes vastavates pagulaslaagrites, kõndisid Thomas Vagaga mälestuste radadel. Pead noogutades matkati "Wegele" abil kilomeetreid. Thomas Vaga mäletas, et ema vedas "Wegele”t, millel olid pere omandus ja kaks väikest magavat õde, 6-aastane suur vend lükkas tagant, oli öö. Saabuti Unter-Essendorfi. Ja sealt edasi mitmete raskustega Geislingeni. Geislingeni linnas said pagulased elada sakslastelt äravõetud majades, mitu perekonda koos. Noore poisikese mällu oli jäänud maja, kus kolm last emaga elasid. Maja oli alles ja seal elas saksa pere pojapoeg, kes väga sõbralikult näitas pagulastele endist kodu. Uue esemena või mälestusmärgina oli Willemikünkale püstitatud rist. See ei olnud eestlaste mälestuseks, vaid saksa pagulaste mälestuseks. Hiigelrist oli aga rahustavalt hingepuudutav. Andis rahu. Pikem mälestuskirjeldus pälvis osalejate siira tänu.  Seabrooki Eesti Seltsi abiesimees ja sekretär Helgi Viire tänas siiralt kohale jäänud koguduse organisti Angelika Loperit, kõnelejat ja kõiki kohale tulnud kaasmaalasi. Lauldi Eesti hümni  ja sõideti ligidalasuvasse restorani lõunasöögile. Kõik tulid ühisele lõunale ja kõikide arvates selleaastane Vabariigi aastapäeva tähistamine oli väga õnnestunud.   Airi Vaga