Laupäeval 23. veebruaril tähistasime Michigani eestlastega Vabariigi 95. aastapäeva. Jällegi Farmington Hills läti kirikus. Läbi kaotuste ja võitude möödus veel üks aasta. Jumalateenistuses tõi õpetaja Nelli Vahter esile sõnumi kodutuna rändava Aabrahami maa pärimisest ja soo rohkusest. Meie taevasest kodukohast ning Jumalale kuuletumise tähtsusest. Kuis meie ilma Tema juhtimiseta tehtud heateod võivad olla vastupidise toimega.  Kui oluline on asju näha Jumala lähtekohast, et end oma tehnikasaavutustega mitte maailma isandateks pidada. Kannatlikult Issandat oodates oleme taeva kodanikud. Mälestasime eelneval hommikul lahkunud koguduse asutajaliiget Juta Arensit, jaanuaris surnud Virve Balciunast ning möödunud aasta detsembris lahkunud Viktor Raagi. Meiega ühines Virve Balciunase poeg Raivo oma perega Wisconsinist. Aktuse sissejuhatuses tõi koguduse esimees Loit Maripuu väljavõtteid president Ilvese käesoleva aasta pöördumisest. Riigivanem peab tähtsaks kodanike ja valitsuse koostööd, inimeste omavahelist head läbisaamist, viisakust, sallivust. Oluline on kodanikualgatus ja välismaalt naasnute hea vastuvõtmine. Peakõne pidas reibas filosoofia ja lingvistikatudeng Viiu Wichman Lansingust. Imetlusväärne on tema emakeeleoskus, olles siin sündinud ja kasvanud. Sama  tema õdedel ja vennal. Oma õpingutes keskendub Viiu eesti keelele. Rääkis, kuidas ta seda pidi harjutama ja kui mõttetu see siis tundus. Ometi on keel läbi sajandite olnud meie rahva üks võimsaim tööriist. Keskendudes meie oma ülesannetele ja kohustustele ei lähe kaotsi esivanemate töö. Ool Pärdi esitas Aleksis Ranniti luulet keelest ja Marie Underist ja ühe oma luuletuse. Laulsime hümni ning siirdusime kõrvalhoonesse einestama. Särtsu oli vestlustes. Kõne alla tulid olulised asjaolud elust, tõest, vabadusest meie muutuvas maailmas. Rõõm oli seekord meie seas näha ka kolonel Andres Ploompuud. Oli nagu kordaläinud aastapäev.   Ool Pärdi