16. veebruaril Connecticuti ja ümbruskonna eestlased koos sõpradega tähistasid Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva sellekohase aktuse ning vahetult järgneva õhtusöögi ja peoga, seekord Hartfordi Poola klubi ballisaalis. Kokkutulnud arvukast publikust oli märgatav osa Eesti kooli õpilased koos vanematega ja vastavalt oli ka noortel mõjuv osa aktuse kavas. Kõneles pr. Liis Lipre-Järma Eesti esindusest ÜRO juures, kus ta tegeleb õigusküsimustega ja samuti mõnede poliitiliste teemadega.   Aktus algas Ameerika hümni laulmisega Laine Kingo klaverisaatel. Siis Connecticuti Eesti Seltsi esimees Erik Linask tervitas koosolijaid ning ütles kiitust just noorte vanemaile ja noortele, kes käivad Eesti koolis, laulavad eesti laulu, tantsivad eesi tantsu, tulevad Vabariigi aastapäevale ning lähevad ESTO-legi, sest kes teeb Eesti asja, sel jääb Eesti kindlasti ka südamesse. Järgnesid palvus õpetaja Valdeko Kangrolt ning sõjaveteranide austamine Ylo Ansoni korraldusel. Connecticuti osariigis asub praegu veel kaks meest, kes Eesti Vabariigi sõjaväevormi kandsid 1930-ndate aastate lõpupoole, dr. Erik Linnolt ja õpetaja Kangro, kellest viimane kohal viibis ja keda austati valge lilleõie rinda kinnitamisega. II maailmasõja veterane on teadaolevatel andmetel Connecticuti osariigis praegu ka vaid kaks, Johannes Bendt ja Endel Raiem. Hilisemail aegadel Ameerika sõjavägedes teenijaid on üheksateist, kelle nimed ka ette loeti ja kellest pool tosinat aktusel viibisid. Kõiki austati aplausiga. Nüüd valmistasid aktuse publikule rõõmu Connecticuti Eesti koolinoored, kui lavale kogunes õpilaskoor. Esimesena laulsid vanemate klasside õpilased „Kodu on püha“ (Rene Eespere) ja siis vanemad-nooremad koos  „Kas tunned maad“ (sõnad M. Veske). Laule juhatas ja klaveril saatis Laine Kingo, kes ühtlasi teatas, et „Kodu on püha“ on üks lastekoori lauludest Lääneranniku Eesti Päevadel/ESTO-l eeloleval suvel San Franciscos, kus ka mõned meie kooli lapsed kavatsevad esineda. Mõlemad laulud rõkkasid vaimustavalt, seekord isegi ilma elektroonilise võimenduseta. Kui laulukoor oli lavalt lahkunud, siis marssisid saali rahvatantsijad, kes vanuselt ulatusid mudilastest kuni teismelisteni. Vanemad esitasid Oige ja vasemba, Meremeeste  valsi ning Siiri polka ja seejärel nooremad Kaerajaani. Saalist lahkuti üheskoos rõõmsanäoliselt pikas ahelikus peolaudade vahelt ja ümber „Sauna taga“ laulu ning publiku aplausi saatel. Rahvatantsu juhatasid Leelo Linask ja Anneliis Kuusik.   Kõnet alustades Pr. Lipre-Järma tervitas koosolijaid ÜRO saatkonna ja Peakonsulaadi nimel Vabariigi 95. aastapäeva puhul. Ta nimetas veel, et lisaks suurele aastapäevale sel aastal on märgiline veel üks teine tähtpäev, nimelt 27. märts on päev, kus iseolemise aeg eestlaste jaoks on kestnud kauem kui kunagi varem pärast muistset vabadusvõitlust. Sel päeval taasiseseisvunud Eesti on olnud kauem iseseisev kui suudeti olla II maailmasõja eelselt.   Meenutanud, et suur osa meie kodumaa 95-st aastast on möödunud võõra võimu all, mis surus meie kaasmaalasi nii vaimsesse kui füüsilisse vangistusse ning pillutas eestlasi mööda ilma laiali, pöördus kõneleja Eesti saavutuste juurde pärast taasiseseisvumist. Esimestel aastatel oli Eestil tähtis oma  vajadused korda panna – oli vaja iseseisvuse tunnustamist, oli vaja vene väed välja saada, oli vaja liituda Euroopa Liiduga ning NATO-ga. Nüüd kui need eesmärgid on saavutatud, Eesti on jõudnud sinna faasi, kus ta kindlustab oma iseseisvust selle läbi, et püüab osaleda ja kaasa mõelda nii teiste riikide murede kui ka rahvusvahelise kogukonna ühiste väljakutsete lahendamisel.  Näiteks juhib eestlane, suursaadik pr. Tiina Intelmann, rahvusvahelise kriminaalkohtu tööd. Sõjakurjategijate vastutuselevõtt ning nende kuritegude ohvrite väärikuse taastamine endastmõistetavalt on eestlastele isiklikult puudutav teema. Ühtlasi Eesti on välispoliitikas tugev sõnavabaduse advokaat, toetades sõnavabadust nii füüsiliselt kui ka virtuaalruumis. Eestlased mäletavad hästi, kui raske oli võõrvõimu all, aga ka sellest vabanedes endale maailma tähelepanu saada ja oma abipalved ning seisukohad õigete adressaatideni toimetada. Seetõttu on sõnavabadus ja vaba internet väärtused, mille säilitamise eest Eesti ka rahvusvaheliselt seisab. Internet annab diktatuuri all kannatavatele inimestele kiire võimaluse oma appihüüded üleilmselt kuuldavaks teha.  Kõneleja pöördus siis Lennart Meri kauni mõtte juurde, et me peame seletama oma lastele mineviku ja kommete mõistmist, mitte mineviku nimel vaid selle nimel, et meie mineviku kogemus on tänapäeva demokraatliku maailma ühisväärtuste alusmüür. Ei tohi unustada, et ajalugu ei kordu, küll aga korduvad selles tehtud vead. Lõpetades ta tänas kohalolijaid, et nad on aidanud säilitada eesti keelt ja kultuuri siin eemal kodumaast ning edasi anda meie riigi ja rahva lugu maailmale.  Kõnele järgnes ühislaul  “Eesti on me isamaa”  (E. Võrk/E. Remmelgas) ja siis  dr Jaak Rakfeldt luges ette ERKÜ tervituse Vabariigi aastapäevaks. Viimaseks ettekandeks eeskavas tulid rivis saalipõranda keskele Connecticuti gaidüksuse Põhjatütred ning skautrühma Vikerlased liikmed ja esitasid “Meie koome kangast” Tina Kõiva kitarri saatel. Laulu kestel kooti peaaegu tervet põrandat kattev sini-must-valge kangas. Lõppsõnas Connecticuti Eesti seltsi aseesimees Aleksander Lamvol tänas kõnelejat, tegelasi, juhte ja korraldajaid. Siis lauldi Eesti hümni ja hümni lõppedes kanti saalist sini-must-valge kangas. Rahvas aga seadis end valmis õhtusöögiks ning peoks. Peo kestel mängis tantsumuusikat Austria-Saksa ansambel Scha-Musi – ansambli nimi on lühendus sõnadest Schachtelgebirgen Mu-sikanten. Kuna euroopa ja saksa muusikal on palju ühist eesti lauludega, siis kõlas ansambli saatel tihti eesti- ja vahel ka inglis- või saksakeelset publiku laulu.  Esimesel tantsu vaheajal toimus loterii 10 väärtusliku auhinnaga, mille olid annetanud Endel Raiem, Leili Ora, Jaak Verravas, Margus Laan, perekond Rakfeldt ja perekond Linask.  Teistel tantsuvaheaegadel mängiti kaasaegsemat muusikat peamiselt koolinoorte heameeleks. Vanemad tüdrukud esitasid sel ajal ka Rist-pulkade tantsu, mille tantsimine on olnud Connecticuti pidudel traditsiooniks sellest saadik, kui aastaid tagasi tookordsed vanema klassi tüdrukud õppisid selle tantsu üheks esinemiseks. Nüüd on traditsiooni edasi kandnud järgnevate vanemate klasside tüdrukud.   Indrik Linask