Abikaasa, isa, arsti ja hea sõbra, Aksel Valter Puströmi põhimõte ja juhtnöör lastele ja endale

 

Esmaspäeval, 25. märtsil, koguneti lühikese haiguse tagajärel 17. märtsil igavikku lahkunud dr. Aksel Puströmi kauni kodu katuse alla mä-lestama ja meenutama teda ja tema tööd. Abikaasa, mitmetele tuntud kunstnik Arville Puström tervitas saabujaid kodu uksel. New Yorgi Eesti Meeskoor koos juhi Erik Veskiga oli saabunud austama oma asutajaliiget ja koori auliiget. Laual lillede ja fotode keskel oli lahkunu maine ihu tuhastatult valges karbis. Karbi peal Eesti Üliõpilaste Seltsi tekkel ja Eesti sini-must-valge laualipp. Arville Puström tervitas kõiki, kes olid saabunud mälestama ja igaviku teele saatma tema armastatud abikaasat, kellega ta oli saanud veeta  71 aastat  abielus ja enne seda aastaid sõpruses juba keskkoolis käies. Praost Thomas Vaga alustas Jumala sõnaga ning juhatas leinajaid mõtlema lahkunu elule arstina, kes psühhiaatrina arstis hingelt haigeid sõnaga ja rohtudega. Ta tuletas meelde ristirahva Päästja ja Õnnistegija, Jeesuse Kristuse elu siin maa peal, inimeste hulgas, mil Tema parandas paljusid haigeid ja vigaseid, hingelt haigeid ehk vaimuhaigeid sõnaga.  Praost rääkis, et Jeesuse Kristuse sõnad ka tänapäeval on eluandvad, igavest elu Jumala riigis neile, kes Tema sõnu usuvad ja Kristusele oma lootuse  panevad. Praost õnnistas Aksel Puströmi põrmuks saanud ihu ülestõusmispäevani, mil kõik surnud äratatakse igavesse ellu. New Yorgi Eesti Meeskoor laulis härdalt leinalaulu Requiem Erik Veski juhatusel. Koori esimees Taivo Ets ütles järelehüüde NYE Mees-koori asutajaliikmele ning avaldas meeskoori nimel kaastunnet abikaasale ja perele. Ta luges ka koori endise esimehe Urmas Kärneri isikliku järelehüüde koori auliikmele, ustavalt koori ridades mitmeid aastaid  laulnud baritonile. Aksel Puström oli tuntud noorte skautide sõber, Eesti Skaudi Sõprade Seltsi liige. Selle seltsi nimel esitas järelehüüde skm. Allan Laupa, avaldades kaastunnet lahkunu perekonnale. Kuigi kohal oli mitmeid ainult inglise keele oskajaid, esitasid noored Taivo ja Allan oma järelehüüded eesti keeles. Aksel Puströmi kauaaegne sõber Endel Uiga rääkis pikemalt oma sõbrast ja tema elust. Eesti Üliõpilaste Seltsi järelehüüde ütles seltsivend praost Vaga, ning ulatas seltsi traditsiooni kohaselt tekli lahkunud liikme lesele. Akadeemiliste organisatsioonide liikmed kogunesid lahkunu põrmu juurde laulma traditsioonilist leinalaulu “On vendadest üks lahkunud…” Poeg Lembit rääkis liigutavalt oma isast, tema andumusest oma tööle, oma kohustustele, spordile, noortele. Pojale on jäänud elujuhseks isa põhimõte teha kõike, mis teha tuleb, hästi. Ta rääkis vanaisa  armastusest oma lastelaste vastu, eriti poja noorima poja vastu, kes on andunud pesapallimängija. Ta rääkis oma isa vaesusest lapsepõlve Eestis, ta põgenemisest, elust ja õpingutest Saksamaal ja saabumisest siia uuele maale Ameerika Ühendriikidesse. Psühhiaatrina dr. Aksel Puström töötas Greystone Park Psychiatric Hospital’is Morris Plains, NJ. Ta oli eluaegne liige American Psychiatric Association’is. Hiljem töötas ta Morristown Memorial haigla ja St. Clares haigla psüh-hiaatrina. Eriliselt rõhutas Lembit, et ta isa oli hea ameeriklane aga ka eriti hea eestlane, alati huvitatud oma rahva käekäigust ja riigi heaolust. Tähtis temale oli eesti keele püsimine, eesti kultuuri jätkumine ning eriti eesti laulu traditsioon, rääkis Lembit. Püsti seistes lauldi sellele Vabariigi pojale jumalagajätuks Eesti hümn. Järgnes vaikne meditatsioon ja siis kutse perekonna ja sõprade poolt kaetud kohvilauda.   Airi Vaga