Chicagos pühitseti Eesti kooli juubelit 20. oktoobril 2013 ja ürituse juhtlauseks oli Eesti Kool 45+5, see tähendab 45 aastat originaalse Eesti kooli asutamisest ja praegu 5 katkestamata aastat Chicago Eesti Kooli. Momendil on Chicagos viljakas ja väga elav Eesti kool. 

Täna pühitseme Chicago Eesti Kooli Juubelit. On möödunud 45 aastat, mil Chicagos sai alguse Eesti Kool. Kui rajati Chicago eestlaste oma kodu – Chicago Eesti Maja – siis süttis ka Eesti Kooli idee.

Aprillis 1967 tuli kokku grupp lastevanemaid perekond Elias'e kodus Bensenville'is ja kooli idee hakkaski idanema. 11 lastevanemat osalesid sellel koosolekul, et arutada ja täpsustada üksikasju.

Kooli eesmärgiks seati üles õpetada Eesti keelt nii kirjas kui kõnes, õpetada Eesti kirjandust, nii laulu kui muusikat ja rahvatantsu, samuti ajalugu ja maateadust. Ka usuõpetus oli üheks aineks Eesti Koolis.

Chicago Eesti Kool tugines lastevanemate Nõukogul ja Õppenõukogul. Esimesel kooliaastal oli õpilasi koolis 23 – 8 lasteaias, 7 madalamates klassides ja 8 vanema klassi õpilast.
Samuti otsustati, et Chicago Eesti Kool allub Eesti Majale ja teeb koostööd Eesti Majaga. Ruumid koolile olid Chicago Eesti Maja poolt tasuta ja selle eest kool kohustus korraldama 2 pidu aastas: jõulupeo ja kevadpeo. Puhastulu nendest pidudest laekus Eesti Majale.

Kooli otsustati pidada laupäeviti, kaks korda kuus, septembri algusest kuni mai lõpuni. Peasihiks oli “liita eesti noori rahvuskultuuri varaga, nii et nad teadlike osasaajatena neid ka võõrsil edasi kannaksid ja arendaksid”. Ja eks see siht ja eesmärk on ka vilja kannud, kui näiteks silmas peame, et Chicago Eesti Kooli lõpetajate esimese lennu hulgast sirgus praegune Eesti Panga President Ardo Hanson, kes juba palju aastaid on Eesti riigile  olnud rahandus- ja majandusnõustaja. Loomulikult sai hr. Hanson oma eriala akadeemilised teadmised peamiselt Harvardi ülikoolist, aga arvata võib et Chicago Eesti Kool aitas kaasa eesti meelsuse ja eesti keele arendamisel ja süvendamisel.

Septembris 1968 avas Chicago Eesti Kool esmakordselt oma uksed ja Chicago Eesti Majas algaski koolitöö.

Üle aegade on Eesti koolil olnud palju juhatajaid, kes ise ka peamiselt õpetasid. Kooli algaastatel tegelesid  kooliga elukutselised pedagoogid, nagu näiteks esimene kooli juhataja Konstantin Venessaar ja õpetajad Urve Auksi ja Monika Venessaar. Hilisemal ajal jäi koolis õpetamine lastevanemate õlgadele ja kõik laste vanemad võtsid õppetööst aktiivselt osa.
Aastate jooksul juhatasid  kooli veel Helbe Mikkelsaar, Martin Laas, Peep Allismaa, ja Mati Kõiva. Koolijuhatajate hulka kuuluvad veel Helmut Kilgas, Jaan Kurgvel, Siim Sööt ja Hilja Pikat. Õpetajateks olid Mare Suigussaar, Anu Pirn, Maare Kuuskvere, Peter Elias, Hilja Parts ja Malle Rüütelmann. Varasematest õpetajatest mainime veel Marga Tammark'it, Vello Koger'it, Mariann Kase't ja pastor Elmar Pähn'a, kes andis usuõpetust. Pärast õpetaja Pähna lahkumist Chicagost võttis usutunnid üle tema poeg Hillar Pähn, kellel omal oli 2 tütart Eesti koolis.

Hilisema aja õpetajad olid veel lastevanemad Reet Sööt, Lemmi Tammaru, Gina Jalakas ja Hilja Pikat. Kandletunde andis Andres Peekna, kellel oli ka 3 last Eesti koolis. Kandle tunnid olid märkimisväärsed, kuna on ju tegemist ajaloolise Eestis kasutatud muusika instrumendiga.

Ka Susan Peekna tegeles õpetamisega. Ja äsja Eestist saabunud Anne Downer, kelle poeg Oliver oli ka kooli õpilane, õpetas Monopoly mängu eesti keeles ja püüdis lastega lugeda kohalikke uudiseid ameerika lehtedest tõlkides neid eesti keelde.

Mõni aasta enne koolitöö katkemist lisandus veel üks lapsevanem, Tiina Ruus, kes aitas kaasa näitemängude korraldamisega. Tema poeg oli lõpupoole kõige noorem laps koolis.
Eriliselt meenutame Hermes Vannak'ut, kes õpetas laulmist ja ajalugu ja toetas Eesti Kooli oma teadmistega mitmed aastad, vaatamata sellele, et ta oma lapsed olid juba ammu koolieast välja kasvanud. Ka tema tütretütar oli juba suur ja koolieast väljas. Kuid pr. Vannak toetas meie kooli ja sõitis ustavalt kohale Eesti Majja õpetama, mis tema kõrge vanuse tõttu ei pruukinud olla sugugi mitte kerge.

Mina mäletan Eesti kooli tegevust isiklikult 1980ndatest aastatest. Ma viisin oma poja Eesti Kooli 1980. aasta sügisel. Selleks ajaks oli Eesti koolilaste arv juba tublisti kahanenud varasemate aegadega võrreldes. Kui Eero kooli läks, oli ta koolilastest kõige noorem. Kuna ta aga juba rääkis eesti keelt, siis koolitöö ei valmistanud raskusi. Ja juba esimesel jõulupeol esines Eero Kalju Lepiku luuletusega “Kirikus”. Selle luuletuse päheõppimine oli küllaltki suur saavutus 4-aastasele võõrsil sündinud ja kasvanud lapsele.

Kõik koolilapsed saavutasid palju juba sellega, et töötasid läbi kooli poolt ette nähtud programmi, mis oli koordineeritud idarannikult koolide keskuse poolt (vist asus Baltimores).
Keskus määras ained, mis tuli läbi võtta, et kooli lõputunnistust saada. Mäletan, kui töötasime Oskar Lutsu “Kevade I” raamatuga, mis oli osa kohustuslikust  eesti keele programmist, ja mille lugemine valmistas palju vaeva. Meie kooli lõpetajad aga tulid sellega toime ja see oli suur saavutus.

Lugemismaterjalid, nagu näiteks eesti aabitsad, saatis meie koolile idarannikult koolide keskus. Loomulikult, aabitsad üksi oleks jäänud veidi kuivaks ja igavaks eesti keele õppimisvahendiks. Seega panime rõhku ka elavatele keeleõppimisvahenditele ja eesti laulud, ringmängud ja näidendid ning rahvatantsu harjutused aitasid eesti keele omandamise teha elavaks ja huvitavaks.

Jõulupidudel ja Kevadpidudel oli võimalik imetleda, mida koolilapsed aasta jooksul omandanud olid.  Kõik lapsed esinesid nendel pidudel. Proua Vannak pani lapsed laulma ja lapsed õppisid laulud pähe ja esinesid alati mitme eesti lauluga. Lauludeks valiti klassikalised eesti laulud või siis  patriootlikel teemadel, nagu näiteks “Mu tammed, mu kodumaa tammed”, ja teised sarnased.

Ka rahvatantsuga esinesid lapsed Gina Jalakase juhatusel  ja olid väga osavad tantsijad. Lausa lust oli näha, kui hästi lapsed kõik tantsusammud ära õppisid. Tänu Andres Peeknale mängisid meie koolilapsed ka kannelt ja esinesid pidudel kandlemänguga.

Näitemängud nõudsid suurt ettevalmistust, aga oli uskumatult tore, kui lapsed esinesid nii haldjatena kui ka päkapikkudena, nii karudehuntidena,  kui ka Piibelehe neitsina erinevates lastenäidendites. Kõik lastevanematest õpetajad aitasid kaasa näitemängude heaks kordaminekuks, harjutades lastega näitemänguosi kodudes ja valmistades lastele vastavaid kostüüme. Ka lavapildid ehitati toredad. Mäletan, kui sain San Francisco eesti kooli laste poolt ette kantud kevadnäidendi, millega meie lapsed siis esinesid Chicagos. Näitemängud olid seetõttu head, et aitasid eesti keelt õpetada rõõmsal ja lõbusal viisil, ja samas olid nad ka ettekanneteks äärmiselt sobivad.

Kui meie kevadpeod olid peamiselt kooli poolt korraldatud, siis Jõulupeod korraldati koos Eesti Majaga ja esinesid ka Meeskoor ja Segakoor, nagu seda hilisematest kooliaastatest mäletan.

Kuid pearõhk oli muidugi laste esinemistel. Näiteks mäletan, et Mati Jalakas tihti esines  klaveripaladega ja lastekoor alati laulis pr. Vannak'u juhatusel. Muidugi oli jõulupidude haripunktiks Jõuluvana tulek, kes siis kauaoodatuna laulu saatel ka kohale saabus.

Chicago Eesti kool kestis katkematult 19 aastat, mil käis koolist läbi 72 õpilast.  Aga aastaks 1987 oli õpilaste arv niipalju kahanenud, et lõpuks ainult 7 last oli kooli järgi jäänud. Ja tol ajal ei olnud ka enam pealekasvu nii pea loota. Selle tõttu siis lastevanemate ühisel otsusel lõpetati Chicago Eesti Kool ja otsustati edaspidi vajaduse korral kodudes kokku tulla.
Tänu lastevanematele ja õpetajatele, kes olid nõus talvel külmaga ja läbi tormide kohale tulema ja lapsi õpetama! Eriti kaugelt sõitsid pr. Vannak  ja Maare Kuuskvere, kes tuli kohale Indianast.

Tänu nendele kasvas Chicagos grupp eesti noori, kes ühel või teisel viisil on Chicago Eesti Maja toetanud ja eesti üritustest osa võtnud.

Chicago eesti koolilapsed said osa eesti vaimust ja ka eestlusest, mida säilitasime siin välismaal olukorra kiuste, kuna tol ajal Eesti ei olnud ju vaba ja suhtlemine Eestiga oli üpris piiratud.
Tänu vanemate ja õpetajate püüetele kasvasid meil noored, keda sütitasid energilised ja entusiastlikud õpetajad. Üks tulihingeline  ajalooõpetaja oli pr. Vannak.  Mäletan, kui pr. Vannak rääkis lastele tulevasest ajast, mil Eesti saab loodetavasti jälle vabaks ja Pika Hermanni otsa tõmmatakse jälle sini-must-valge lipp. Üks poistest hakkas veidi kahtlema, et ei tea, kas ikka jõuab nii kõrge torni otsa ronida. Aga Eero, noor ja hakkaja, kohe arvas, et “saab küll ronida”, ja pr. Vannak kohe tagantjärgi, et “saab küll”!

Ja ajalugu näitas, et “sai küll” ja Eesti on jälle vaba.

Samas aga vajadus eesti kooli jaoks Chicagos ikka veel püsib, sest meie lapsed, kes nüüdsel ajal välismaal kasvavad, vajavad ka eesti keele õppimist ja osasaamist eesti kultuurist. Ja ka praeguste lastevanemate seas on inimesi, kes on otsustanud pühendada oma aega ja energiat selleks, et eesti keel ja kultuur siin võõrsil veel kaua püsima jääksid!

Hilja Pikat