15. novembril 2013 lahkus manala teedele arhitekt Helmut Ajango.

 
Ta sündis 30. novembril 1931 Võrus. Peale põgeniku teekonda üle Saksamaa Prantsuse tsooni jõuti Geislingengi DP laagrisse, kus Helmut oli GEG (Geislingeni Eesti Gümnaasium) VI lennus. 1949. aastal jõudis 17-aastane Helmut koos vanemate ja õega Ameerikasse. Korea sõja ajal viibis Helmut kaks aastat sõjaväes tegutsedes meteoroloogia alal. 1953. aastal lõpetas Helmut Wittenbergi ülikooli Springfield, Ohios, ja Illinois ülikooli arhitektuuri alal aastal 1958. Järgnesid tegevusrohked aastad Fort Atkinsonis, Wisconsinis arhitektuurifirma Waterman, Fuge and Associates juures. Mõni aasta hiljem alustas ta firma Ajango & Butts Designers, mille omandas täielikult 1965. aastal. 1966. aastal võimaldas Illinoisi ülikooli poolt antud Francis J. Plym Fellowship Helmutil osaleda 6-kuulises Euroopa arhitektuuri õppeprogrammis.

Helmut Ajango kavandite järgi on ehitatud üle 175 kiriku, ka Grace Church, mille liige ta ise oli. Samuti hulgaliselt eramaju, koole, restorane ja ärilisi hooneid. Mõnedki neist, nagu Fireside Dinner Theatre Fort Atkinsonis ja Gobbler Restaurant Johnson Creekis, on saavutanud vaatamisväärsuse tähtsuse ümbruskonnas ja kaugemalgi. Oma tegevusega nii ühiskonnas kui arhitektuuri erialal on ta saavutanud hulgaliselt tähelepanu, austusi ja auhindu.  Fort Atkinsonis peeti teda “oma F. L. Wrightiks”. Juba 1965. aastal, kui Fort Atkinsoni Jaycees president, nimetati ta “Young Man of the Year”, 2008. a. austati teda  “Small Business of the Year” auhinnaga; 2012 tunnustati teda 50 aastase Chamber of Commerce organisatsiooni tegevuse eest, jpm.  

Helmut Ajango osales kohalikus Gates programmis, tutvustamaks koolilastele arhitektuuri, sageli selleks riietudes kui Frank Lloyd Wright. Tema umbes 25st hoolealusest on mitmetest saanud nüüdseks arhitektid. Ka osales ta aktiivselt Fort Fest programmis ehk Fort Atkinsoni kaunistamises, olles Board of Zoning Appeals juhatuses 20 aastat. Kõiki austusi vastu võttes oli ta tagasihoidlik, väites, et tema eest räägivad tema ehitised.

Suurim austus, mida Helmut hindas, oli tema kavandi valimine Tartus surnuaiale püstitatud mitte ainult 192 sovjettide poolt 1941. aasta juunis tapetute, aga ka kogu eesti rahva 60,000 ohvri monumendiks, ja mille avamisel ta sai osaleda 2001 aastal koos lastega. Sini-must-valge värvikombinatsiooniga monumendile soovitas Helmut graveerida “Su üle Jumal valvaku…”
Lähedastest jäid kadunut leinama abikaasa, poeg ja tütar abikaasade ja 7 lapselapsega ning õde ja vend perekondadega. Kõigil, kel oli eelis tunda võimekat ja hinnatud arhitekti, südamlikku Helmut Ajangot ühinevad sama sõnumiga tema viimaseks hüvastijätuks: Su üle Jumal valvaku! Puha rahus!

Andmed kohalike ajalehtede artiklitest edastanud VESile H. A. Martin

Aime Andra