Mida pidada minu ja mu perekonna (ema, isa, vanem õde ja noorem vend) Eestist põgenemise alguseks aastal 1944? Kaldun arvama, et kui põgenemisele ei oleks eelnenud lapsepõlvekodu hävimist Jõhvi suurtulekahjus 3. augustil a. 1943, ei olekski me võibolla Eestist õigeaegselt lahkunud… Kodu, ilus heleroheline tsaariaegne puumaja Narva mnt. 28 hävis koos poole Jõhvi linnaga poole tunni jooksul…  Sellest olen varem kirjutanud VESs (“Kui Jõhvi põles”).  Jäime koduta ja elasime Jõhvi metskonna juures ühes väikeses toas.

Tervel jõulueelsel ajal ja läbi 1944. aasta alguse ei läinud enam mingit sõjavarustust rindele – ainult sealt läände.

Jaanuari esimestel päevadel otsustas isa, et parem on meid evakueerida Järvamaale, minu vanaema kodukülla, ise ta riigiametnikuna ja õde apteegi teenistujana ei tohtinud töölt lahkuda, enne kui tuli üldevakuatsioon.

Isa “sokutas” meid ühele läände siirduvale sõjaväerongile – üldist rongiliiklust ei olnud enam. Lõunasse Tartu suunas sõites, unustas rongijuht meid Tapal maha panna ja tegi seda alles Kiltsi jaamas, kuhu tuli mu onu lõpuks meile järgi ja viis meid Järva-Jaani lähistele Paisteväljale Päärna tallu, kus elasid mu vanaema ja onu August Kübarsepp. Tookord oli see küla Võhmuta vallas, nüüd aga Järva-Jaani vallas. Jäime sinna kuni suve lõpuni 1944, mil mu isa ja õde tohtisid Jõhvist evakueeruda. Isa sai uue töökoha Haapsalu metskonda, hoolikalt valides vastavat kohta võimalikult ranniku lähedale… Metskond ja meie elumaja olid Paralepal, kaunite mändide all, Rohukülla mineva tee ääres.

Kuna raadiod olid okupatsioonide ajal rekvireeritud, ei teadnud me isegi, millal Tallinn langes. Mu isa oli kindel, et ta ei jäta oma lapsi üles kasvama uue vene okupatsiooni alla. 23. septembri, laupäeva varaõhtuks oli isa leidnud küüdimehe, et meid viia Rohuküla sadamasse. Minu ema ei tahtnud lahkuda, otsustavaks sai isa poolt “abinõuna” kasutatud nn. kas “kull või kiri” … õnn oli meiega!

Rohukülla jõudes oli seal veel vaid üks, seegi viimane veesõiduk, praam, mis suundus Hiiumaale Heltermaa sadamasse. Veetsime öö tühjas talus koos teiste põgenejatega. Kalurid olid ammu Rootsi läinud! Hommikul siirdusime, enamasti jala, Hiiumaa lõunarannikule ja sealt Saksa praamidega Saaremaale Triigi sadamasse. Sealt viisid sõjaväeautod põgenikud edasi Kuressaarde ja Roomassaare sadamasse, kus ootasid suured sõjaväe laevad – nimedeta aga numbritega (RO….). Põgenikud laaditi laevalaele. Hiljem, maabudes Saksamaal nägime, et alt oli laev täis vene sõjavange, keda rakendati sõjatööstusesse…

Danzig-Neufahrwasseris maabusime 7. oktoobril 1944. Laeval küsiti meilt sihtkohta, kuhu keegi soovis Saksamaal minna. Meil ei olnud kedagi üles anda, ei sugulasi ega tuttavaid. Üks eesti härra andis meile ühe tema tuttava eesti preili nime ja aadressi: Tüüringenis, linnakeses Neuhausam-Rennweg. Koht oli kõrgel mäestikus, kust rongki enam edasi ei läinud… Tol kenal preilil ei olnud ruumi anda meile elamiseks ja linn ei tohtinud meile elamispinda anda, sest see oli määratud nn. Lääne-põgenike elupaigaks.

Niisiis saatsid ametivõimud meid ümberasumiseks Sudeedimaale, mis oli idapõgenike ametlik sihtkoht. See oli osa Tshehhoslovakkiast, kus elas palju sakslasi ja mille Hitler liitis Saksamaaga. Nii sõitsime läbi kaunite Tüüringeni ja Sachseni linnade kuni Aussigini (Usti), kus asus põgenikelaager. Olime seal vaid lühikest aega. Meid suunati laagrisse ühes väikeses külas nimega Sobochleben, kus suur kinosaal oli täis eesti põgenikke – peamiselt naisi ja lapsi. Mehed oli sakslaste poolt mobiliseeritud. Peale minu isa oli veel paar härrat. Mõned pered olid külas erakorterites, ka Viljandi linnapea hr. Albert Vilms, kelle õde oli laagri ametlik juht. Enamus elas meiega koos; (eriti on meelde jäänud pr. Elise Linask koos poegadega.) Seal matsime ka Jõhvist pärit pr. Maimu Brusi tütrekese Malle, kellel oli kopsupõletik. Laagri toitlustajaks oli pr. Ida Savi.

See küla asus kahe raudteeliini vahel – üks, pealiin, siirdus läände Karlsbadi (Karlovy Vary) suunas ja sealt Egerisse. Teine, mäestiku külgepidi lõunapoole – ja selle kaudu edasipõgenejad jõudsid peamiselt Augsburgi laagrissse. Jäime taas kohale liiga kauaks, asudes teele alles Saksmaa kapituleerumise päeval, 8. mail! Paraku, ei jõudnud me nn. pearaudteed pidi kaugemale kui Chomotou (Kòmotau). Seal olid nõukogude väed tee põhjast ära lõiganud.

Saime suure vaevaga osta ühelt kohalikult väikese vankri (“wegele”), milliseid nad kasutasid kütte jms. transpordiks. Panime oma kasina varanduse peale, ka minu veidi üle aastase venna ja ajuti ka minu ema, kellel reuma ja südamehaiguse tõttu oli raske kõndida… Alul liikusime läände, aga Karlsbadi (Karlovy Vary) jõudes, oli seal veel vaid üks (!) ameerika vahipost (ja ka temale pidi tuldama peatselt järgi), kes teatas, et ameerika sõjavägi tõmbub tagasi Egerisse ja loovutab Sudeedimaa. Pöördusime põhja, Tüüringeni ja Sachseni ja mägede (!) suunas – kust lootsime varju! Igal öösel otsisime öömaja. Kui jõudsime piirile, milleks oli tee, oli nelipühade laupäev 1945.

Üle piiri Sachsenisse ei lastud – iga mõne sammu järgi oli ameerika vahipost. Piir oli juba suletud. Peatselt saime teada, et ameeriklased loovutavad Tüüringeni ja Sachseni venelastele! Lõppeks oli vahipost, kes küsis kas jõuame 30 sekundiga üle piiri (st. üle tee). Ütlesime “jah” ja jõudsime. All oli linnake Klingenstein, kus asusid muusikariistade vabrikud. Ameerika vahimeeskond ei tohtinud meil lubada liigelda – kell 7:00 p.l. oli liikluskeeld. Ööbisime nende komandopunktis, kus seersant meile maakaardil näitas, et piir ida ja lääne Saksamaa vahel saab olema Baieri piir! Me ei uskunud – mida teab üks seersant?! Aga tal oli õigus! Hiljem, kui olime Tüüringenis Wurzbachi linnakeses peatuma jäänud, mu isa isegi tööd leidnud, oli ühel hommikul lehes teade: Sachsen ja Tüüringen loovutatakse venelastele kolme nädala pärast!

Pidime uuesti teele asuma, et venelaste küüsist pääseda. Aga enne hankis mu õde meile “reisiloa” ameerika komandantuurist, mis lubas meil teedel liigelda – küll mitte piiramatult, aga lootsime jõuda üle Baieri piiri, kust algas kahtlematult Ameerika tsoon…

Läbi paljude asulate ja paljude heinaküünide jõudsime lõpuks Baieri piirini – Schweinfunti lähistele. Seal jäime peatuma minu ema sünnipäeval 17. juulil – leidsime esialgu tühjaks jäänud barakid, kust “idatöölised” olid lahkunud. See oli Schwebheimi külas, seal kasvatati piparmünti  – kõik lõhnas hästi!
Kord Schweinfurtis käies kohtas mu õde eestlasi, aga teisel külastusel nende juurde öeldi, et neile tuldi järgi ja nad viidi ära. Vene repatreerimise ohvitseridel oli õigus koos ameeriklastega otsida nn. “oma kodanikke”,  et sundrepatreerida!

Nüüd läksid isa ja mu õde rongidega läände – olime kuulnud, et on põgenike laagrid, mis on liitlaste kaitse all! Nad sõitsid esmalt Hanausse. Seal registreeriti nad laagrisse. Siis läksid Wiesbadenisse, kus nad ka laagri nimekirja vastu võeti. Ameeriklased saatsid seepeale meile Schwebheimi jeebi, mis meid meie soovil Wiesbadeni laagrisse viis. Wiesbadenis lõpetasin Eesti Algkooli ja astusin gümnaasiumi esimesse klassi. Siis tuli Wiesbadeni eestlaskonnal ümber paigutamine Kasseli laagrissse. Kassel oli Vene tsooni piiri lähedal ja mu vanemad ei tahtnud sinna minna. Läksime koos mõnede teiste peredega – Joari-Primad, pr. Aurelie Soo tütardega ja perk. Sepriga Offenbachi. See oli väike laager, kus oli ka lätlasi ja leedulasi ja mis ei olnud kaugel Frankfurt am Main’ist. Kooli seal ei olnud ja nii saadeti meid Eesti Kooli Hanau laagris, kus eestlaskonna juht hr. Melders meile eestlaste elamublokis ühe toa võmaldas. Lõpetasin seal gümnaasiumi esimese klassi. Nädalalõppudel viidi meid taas autoga Offenbachi.

Minu isa ei olnud jätnud ideed minna USA tsooni suurimasse eestlaste laagrisse Geislingeni. Lätlasist laagri administratsioon “karistas” meid seetõttu ja saatis meid endisesse KZ laagrisse Ba?enhausenisse – kus meid oli vaid kaks gümnaasiumiealist – Ivi Kurrikoff ja mina.  Hakkasime käima rongiga Asshaffenburgi laagri Eesti Gümnaasiumis, kus lõpetasin 2. klassi (klassi juhataja hr. Hinnov).

Minu isa jonnis edasi ja ühel heal päeval antigi luba minna Geislingeni, kus oli mitu tuhat eestlast “Viieoru” linnas. Saabusime sinna kaubavagunis – õhtul, mil oli “Havai lille” esietendus Jahnhalle teatrihoones.

Meid määrati Schloßhalde linnaossa, ühte kolmest linnaosast, mis olid rekvireeritud eestlastele elamiseks. Seal elas kõrvalmajas Õie Pihel perekonnaga. Õiega olime juba varem olnud koos Wiesbadeni laagris. Elasime ühepere villades – igal perel tuba ja ühine köögi kasutamine. Seal elasime kuni tuli aeg emigreeruda – meie valisime Ameerika Ühendriigid. 1949 a. sügisel läksime Bremenhafenisse ja sealt sõjaväe tansportlaeva Gen Muiriga üle New Yorgi, sihtkohaga New Orleansi sadam Louisiana osariigis, Mississippi jõe suudmes.

Mississippis asus meie sponsor, kes igal sisserändaval DP-l pidi olema – nimelt Wood Jr. College. Läksin seal kohe ülikooli inglise keele ja “Speech’i” s.o. kõnetehnika esimestele kursustele. Presidendi abikaasa oli kursuste juhataja ja arvas selle mulle kasuliku olevat, kuna õpin nii end inglise keeles väljendama. Tal oli õigus. Järgmisel aastal astusin Mississippi State College’isse, kus mu vanem õde juba keemiat õppis. Mina asusin õppima bakterioloogiat. Suveti töötasin haiglas õe abilisena.

Meid oli selles koolis, Mississippi State College’is (nüüd Miss. State University) koos tosin eestlast. Lõunaosariikides oli õppimine veidi odavam kui põhjas ja seetõttu paljud sisserändajad kasutasid seda võimalust. Mina ja mu õde olime erandid, sest meie perekondki elas seal. Saavutasin bakalaureuse kraadi 1952 aastal ja MA 1954. Rassilist võrdõiguslust siis veel ei olnud.

Peale õpingute lõpetamist tulin New Jersey osariiki, kus mu õde keemikuna töötas ja töötasin aastaid Charels Pfizer Therapeutic firma uurimiskeskuses New Jersey osariigis ning hiljem New Yorgis Columbia Instituudis teadusliku uurijana kuni puhkepalgale minekuni, uurides nii langetõbe (epilepsy) kui teisi närvikava riketest põhjustatud haigusi.

Heljo Laev