Aino Lüsi üheksakümnenda sünnipäeva tähistamiseks kogunesid kokku perekonnaliikmed ja lähedased. Tähistamine on tähelepanu vääriv mitte üksnes 90 eluaasta tõttu vaid ka suurepärase elu austamiseks.

Aino sündis Eesti Vabariigi ajal 6. oktoobril 1924. a. Saku vallas Harjumaal kõige vanema lapsena Marie-Johanna ja Ferdinand Lüsi kolmelapselisse perre.

Lisaks nimetamisväärsetele akadeemilistele ja karjääri saavutustele on Ainol pidev rõõmsameelsus igas olukorras ja kõikide suhtes ning järjekindel perekondlik kohusetunne isaema, noorema venna ja õe, ja õe laste ja lastelaste suhtes.

Aino lõpetas Jõhvi gümnaasiumi ja töötas peale esimest Nõukogude okupatsiooni Saksa okupatsiooni ajal oma eluaegse kodulinna, Jõhvi apteegis. Ta elas läbi suure Jõhvi tulekahju, mis hävitas kodu koos kõigega ja koges lõpuks veel venelaste rünnakut kui saksa vägede taganemisega võis töökohalt lahkuda, et alustada põgenemisteekonda. Ainult isa ettenägelikkuse tõttu oli võimalik viimasel hetkel ründavate nõukogude vene üksuste eest üle noatera pääseda ja jõuda viimase Eestist lahkuva saksa sõjatranspordi laevaga Saksamaale.

Pikal, raskel, vaimselt ja füüsiliselt väsitaval reisil, väga keeruliste aga suurepäraselt ettenägelike otsuste abiga ja imeliste ja õnnelike juhustega, läbis perekond poliitilisi sõjaolukorra manööverdamisi ja pidevalt vahelduvaid liitlastevahelisi piire. Äärmiselt pingutav reis lõppes viieks aastaks Saksamaa ameeriklaste okupatsioonitsooni DP laagrites, kulmineerudes pikemaks ajaks Geislingenis.

DP laagrite ajastul alustas  Aino õpinguid Heidelbergi ülikoolis keemia erialal, kuni 1949. a. lõpus peale sisserännu taotluste esitamist, avanes võimalus emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse.

Õnneliku juhuse tõttu nõudis sponsoreeriv Ameerika perekond Aino varasemat lahkumist ja nii jõudis ta Ameerikasse mõni kuu enne pereliikmeid. Ameerikas avanes Ainol võimalus jätkata keemiaõpinguid Mississippi osariigi kolledźis. Isa, ema, noorem õde ja vend ühinesid temaga aasta lõpul, saabudes New Orleansi sadama kaudu.

Heidelbergi ülikoolis õpitu võimaldas Ainol vähema kui kahe aastaga saavutada bakalaureuse kraadi keemias 1951. a. Seejärel võttis ta vastu tööpakkumise orgaanilise keemikuna tuntud Merck & Co. poolt, Rahway, NJ.

Merck & Co. juures töötas Aino täisajaga oma erialal ja saavutas 38 aasta jooksul mitmeid patente, nendest võibolla kõige nimetamisväärsem CoQ10 avastamises, mis võimaldas selle turule toomist.

Aino omandas magistrikraadi keemias Brooklyn Polytechnic Institute’is 1959. a., ühinedes ka Sigma Xi liikmeskonnaga. Sellel ajal oli ta igas mõttes temaga koos elava isa ja alaealise venna eest hoolitseja, peale ema lahkumist vähe tuntud haiguse tõttu Chicagos, kuhu vanemad ja vend olid elama asunud. Aino võimaldas neile nüüd ühise kodu enda juures NJ’is, kus tema ja lühemat aega ka noorem õde Heljo olid isale toeks ja abiks venna üleskasvamisel. Aino jäi isa hooldajaks ja toeks peaaegu kuni isa surmani 1979 a. Ta täitis perekondlikke kohustusi alati enne isiklikke.

Sõja tõttu katkenud õpingute tõttu hilines Aino professionaalse töö algus vähemalt viis aastat.

See oli tüüpiline selleaegsete ikestatud riikide põgenikel, kelle elamine oli metsikusega katkestatud. Aino töötas lugupidava tööjõuna DuPont ja Merck & Co. juures kuni pensionile minemiseni. Ta võttis aktiivselt osa Eesti üliõpilaskonna USA’s tegevusest ja kuulus ka juhatusse.

Mart Lüsi