Soomepoisist pagulaskirjaniku sünniaasta määras suuresti tema eluvaliku ja loomingu laadi.

Olen oma rahva loomingu pärija.

Ei keegi saa võtta mult õigust

avada noid ennemuistseid laekaid!

Säält valida võin Kalevi mõõga

või Vanemuise kandle

või taeva tarkuse kirjad.

Nii kirjutas Arved Viirlaid 24. oktoobril 1989 ühes koolidele pühendatud tähtpäevaluuletuses. Omaenda elus oli tema saatus valida mõlemad: kanda relva ja võidelda metsavenna ja soomepoisina punavägede vastu ning kasutada humanismi ja demokraatia ideaalide eest seisva kirjanikuna relvana ka sõna. Vähe sellest, 1950. aastal oli ta üks esimesi Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusega liitunuid ning peale viljaka loomingulise panuse ka kirjastuse esindaja ja raamatute levitaja Kanadas, hiljem aktiivne PEN-klubi liige, kes aitas kaasa eesti kirjanduse tõlkimisele. Seega võitles ta mitmel rindel ka vaimuvallas, et okupeeritud riigi ja väikerahva sõnumit muudeski keeltes kuuldaks. Taevaste tarkuste juurde lahkus 11. aprillil 1922 sündinud kirjanik tänavusel suvisel pööripäeval.

Tõlgituim pagulasautor

Pärast kodumaalt põgenemist elas Viirlaid 1944–1945 Rootsis, 1945–1953 Inglismaal ja seejärel Kanadas. Ta on avaldanud kümme romaani, kaks proosakogu ja kaheksa luuleraamatut, millest viimane on ingliskeelne valikkogu. Alates 1950. aastate lõpust sai temast tõlgituim eesti pagulaskirjanik. Neli korda on teda tunnustatud Henrik Visnapuu kirjandusauhinnaga ja 1997. aastal ka Riigivapi III klassi teenetemärgiga, millest kirjanik loobus. Kodumaal on tema viimased proosaraamatud, jutukogu „Ajal on mitu nägu” (2005) ja autobiograafilise romaani „Põhjatähe pojad” (2009) välja andnud kirjastus Ilmamaa.

Viirlaiu missioon on ikka olnud kõnelda sõnaka ellujäänuna oma hukkunud kaasvõitlejate nimel.

Viirlaiu sünniaasta määras suuresti ka tema eluvaliku ja loomingu laadi. II maailmasõjas Soome või ka Saksa mundris võidelnud kirjanike põlvkonda on nimetatud eesti kirjanduse reedetud või kadunud põlvkonnaks. Kummalegi määratlusele pole kirjanik leidnud põhjust vastu vaielda. Inglismaal elades avaldas ta oma esimesed luulekogud, kuid lugejaid köitsid hoopis rohkem patriootilised romaanid „Tormiaasta” (1949) ja „Ristideta hauad” (1952), mis käsitlesid eestlaste lähimineviku tragöödiat ja innustasid vastupanule. Ent Viirlaiu kommunismivastase võitluse epopöast peaksin kirjanduslikus mõttes esileküündivaimaks hoopis 1957. aastal ilmunud romaani „Seitse kohtupäeva”, mis tänaseni on teenimatult muu loomingu varju jäänud. Londonis aset leidva tegevusega romaani paranoilisse atmosfääri tungib ka painajalikke mälestusi, kriitilisi eneserefleksioone ja kohanematust paguluse realiteetidega ning päris kindlasti poleks seda teost olnud ilma Ristikivi „Hingede öö” eeskujuta.

Viirlaiu missioon on ikka olnud kõnelda sõnaka ellujäänuna oma hukkunud kaasvõitlejate ja põlvkonnakaaslaste nimel. Oma loomingus on ta selle eesmärgi auga saavutanud. Meile on kirjanik oma loominguga jätnud rikkaliku pärandi, mis on nüüdseks lisandunud kogu rahva loomingusse. Vaimsel pärandil on aga iseärasus, et kuitahes pillavalt sellega ka ringi ei käidaks, ta ei kao ega kahane, vaid hoopis kasvab. Võlg seisneb selles, et meil pole ikka veel Viirlaiu elu ja loomingu ammendavat ja terviklikku käsitlust. Kirjanik on nüüdseks oma raamatud kirjutanud, kuid need on jäädavalt avatud uutele tänulikele lugejatele ja pärandist osa saajatele.

Janika Kronberg / EPL