Istusin palaval suvepäeval venna jahedas peretoas oma ristitütre vanema poja Kelker Wenzeliga. Jutuks oli tema hiljutine osavõtt keelelaagrist Eestis.

Aime Andra: Kuidas tulid mõttele minna oma eesti keele oskust Eestisse täiendama?  

Kelker Wenzel: Ema oli sellest laagrist teada saanud ja küsis, kas sooviksin saata avalduse osalemiseks. Kuna olin enne vanavanematega mõned korrad Eestis käinud, sealseid sugulasi kohanud ja mulle Eestis meeldis, siis olin kohe nõus. Sisseastumisavalduse täitmine aga polnudki nii kerge, kuna tuli kirjutada eesti keeles, mis on minu meelest raskem kui rääkimine. Suur oli muidugi meie kõigi üllatus, kui sain teate, et olen vastu võetud eesti keele edasijõudnute õppelaagrisse.

AA: Palun räägi lähemalt, kuidas ja kes neid laagreid korraldab?

KW: Keelelaagrid “Head Est” on Eesti riigi poolt korraldatud väliseesti noortele ja kui oled vastu võetud, saad laagris osaleda tasuta. Ka reisikulud laagrisse tasub Eesti riik. On kolm laagrit – algajatele, edasijõudnutele ja oskajatele.

AA: Kuidas sulle selline pikk reis esmakordselt üksinda meeldis?

KW: Oh hästi, kuigi pidin mitu korda lennukit vahetama. Tallinna lennujaamas oli laagri kasvataja mul vastas. Natuke tuli oodata, sest meie grupis osalejate saabumine oli pisut eri aegadel. Meid viidi õhtust sööma ja siis laagrisse Venevere Puhkekülas Viljandimaal.

AA: Kui palju teid laagris oli ja kas oli ka teisi eesti päritolu noori Ameerikast?  

KW: Meie edasijõudnute laagris oli 21 noort, neist ainult 9 poissi. Mitmed olid USAst, aga mitmed ka Soomest, Rootsist, Ukrainast, Mehhikost, Taanist, Venemaalt ja mujalt. Sõime palju eestipäraseid toite, nagu kama ja ühepajatoitu. Eriti meeldis mulle frikadellisupp, mida ma enne polnud saanud.

AA: Kas tegevus toimus kogu aeg eesti keeles?

KW: Tegelikult olid grupis mõned, kelle keeleoskus oli päris väike ja nii tuli vahetevahel appi võtta ka inglise keel.

AA: Mida igapäevane laagritegevus hõlmas?

KW: Meil oli palju huvitavat tegevust, muidugi ka eesti keele õpet iga päev. Olime jagatud väikesteks gruppideks ja peamiselt rääkisime eesti keeles. Mõnel oli sellega raskusi. Eestlased räägivad kiiresti ja nagu söövad vahel osa sõnalõppe ära, nii oli alul pisut raske kõigest aru saada. Vahel pidin mitu korda küsima, sest hääldamine tundus võõras. Lisaks tegelesime ka näitlemisega – minu grupiga tegime etteaste Hansu ja Grete muinasjutu põhjal, mis oli päris naljakas.

Oli ka mitmeid töötubasid. Meedia töötoas tegelesime reklaamiga järgmistele laagrisse tulijatele. Tänasime ka Eesti riiki eesti keele õppimise võimaldamise eest. Meil toimus ekskursioon Tallinna vanalinna, kus saime väikestes gruppides ka omapead käia. Käisime ka muuseumis. Mingitest kultuurilistest erinevustest polnud juttu. Tegime sporti ja sobisime kokku ja oli tore.

Külalispäev oli väga tore. Mulle tulid mu emapoolsed vanavanemate sugulased külla ja viisid Viljandiga tutvuma. Hiljem tulid veel mitmed nooremad sugulased ja lapsed oma vanematega mulle külla, keda mul oli väga hea meel näha.

AA: Kas jäid rahule oma otsusega keelelaagris osaleda ja kas läheksid jälle?

KW: Jäin väga rahule ja läheksin kindlasti veel. Läheksin nüüd oskajate laagrisse. Õppisin palju ja sain toredaid uusi tutvusi. Olen juba mitmega neist internetis eesti keeles kirju vahetanud. Lõpetamisel saime laagri särgi ja osavõtu sertifikaadi. Laager oli nii tore ja lahkumisel oli palju kallistusi ning paljud hakkasid nutma. Ja siis ütles keegi: “Kurat, eestlane ei nuta!”

Keelelaagreid rahastavad Eesti Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, Haridus- ja Teadusministeerium ja Kultuuriministeerium.

Aime Andra